Loe, millised on lihvavõtete kombed ja ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihavõtted ehk munapühad ehk ülestõusmispühad, kiigepühad, kevadpühad on liikuvad pühad, algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta.
Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Paljudel maadel on selle päeva nimetustes ja kombestikus säilinud paganlikke jooni ja tavasid. Näiteks ingliskeelne Easter arvatakse tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik, algus. Sama on väidetud germaani Osterni kohta. Kombestikus on säilinud palju paganlikke jooni, ühtlasi on see tähtis kevadpüha. Pikki sajandeid eelnes lihavõttele karnevalide periood, paast ja vaikne nädal. Püha tähistati küünlaprotsessioonide, lillede ja kirikukellade helinaga.
Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.
Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Üldse kuulusid tuppatoodud pajutibud lahutamatult pühade juurde. Kes polnud neid varem soetanud, tõi nad munavärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli. 20. sajandil oli tavaks ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Samuti ajatati hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehiti tube.
Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ja seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kuna algus sattus olulisele kriitilisele päevale, siis tähendas see ühtaegu tervise, elujõu ja õnne loomist endale ja karjale. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja vöid, kindlasti aga ka mune. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud.
Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega, mis oli noorte ja laste virtuoosne ettevõtmine. Kivile, kännule või postile asetatud laua kummaski otsas seisis hüppaja. Kui üks neist õhku hüppas, langes teine oma lauaotsaga vastu maad. Hüpata tuli nii täpselt, et õnnestus maanduda tagasi oma lauaotsale. Mänguna on lauahüppamist harrastatud tänini, mitte niipalju lihavõttepühadel kui suviti kiikumise asendajana. Sellegi tava siht oli algselt tervise ja õnne tagamine.
Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.
Laialt levinud uskumuse kohaselt on see päev, mil päike varahommikul tõustes taevas tantsib. Seda on mindud välja vaatama, mõnikord tõustud mäe otsa või ronitud pööningule. Kes päikese kiikumist ei vaata, selle saab näiteks Inglismaal levinud uskumuse järgi kurat oma võimusesse. Päikesel on otsitud ja nähtud mitmesuguseid endelise tähendusega kujundeid. Inglismaal on nähtud lammast või ka lippu.
Teise laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud. Mõnel pool ongi lapsed suhkrut näiteks kaevu või allikasse visanud.
Nagu suurel nädalal nii ka lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et - nagu kujundlikult on üteldud – vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse. 20. sajandi alguses on silmapesuvette kaabitud hõbedat või kasutatud pesemiseks pajuurbade vett. Kiiresti tuli väljast haarata ja tuppa tuua linnulaaste, et leiaks suvel palju linnupesi, rahakotte, usse jm.
Setu kombestiku (NB! tähistatakse vana kalendri järgi) erijooneks oli, et kogu lihavõttejärgne nädal oli nn väike lihavõte ja töövaba aeg.