Tööinspektsiooni töötervishoiu spetsialist Silja Soon möönis, et miskipärast oskavad inimesed ohtu hinnata küll igapäevaelus näiteks teed ületades või ka ennast haiguste eest vaktsineerides, ent töökeskkonnast rääkides unustatakse riskide hindamine miskipärast ära.
«Riskide hindamine aitaks ära hoida nii tööõnnetuse või ka –haiguse,» nentis ta.
Soon tõi välja erinevaid näiteid, kuidas töökeskkonna vajakajäämised on töötajate tervise ohtu seadnud. Näiteks kui standardi järgi peab olema töölaud korralikult valgustatud ja kui inimene teeb viis korda väiksemas valguses silmade pingutamist nõudvat tööd, siis igapäevaselt niimoodi silmi koormates väsivad need ära ja silmade väsimus toob kaasa tervisehäireid.
Ühe pildina esitles Soon olukorda, kus metallitööstuses riiulil seisid kõrvuti kohvitassid ja ohtlikud kemikaalid. «Mõned asjad on ju iseenesest elementaarsed – söömine ja joomine mistahes kemikaaliga kokkupuutes on ohtlik. Kui me läheme metsa seenele, siis pärast tagasi tulles me peseme käed ära,» ütles ta ning nentis, et samuti peaks ohtlike kemikaalidega töötav inimene selle peale mõtlema.
Kui töötaja ei kasuta isikukaitsevahendeid, siis küsimusele, miks ta neid ei kasuta, teab vastust kõige paremini vaid ta ise. «Kui on tööpingi juures kõrvaklapid, siis on seal ilmselgelt ka müra. Miks töötaja ei pane neid pähe?» esitas Soon retoorilise küsimuse.
Naine möönis, et paljud ettevõtjad tegelikult ei tahaks ise samades tingimustes töötada. Näidates pilti ühest koledast räämas töötajate duširuumist nentis ta, et kui tööandjalt küsida, kas te ise sooviksite selles duširuumis pesta, siis vastus oleks ei. «Aga töötajatele käib küll.»
Tööõnnetuste statistikas on naise sõnul põhjustena esikohal kukkumine kõrgusest, teine on kukkumine samalt tasapinnalt.