Kultuuriväärtuste ameti poolt üheks paremini restaureeritud majaks valitud Poska 9 korterelamu omanik Väino Vaher ütles, et soovib oma vanaisa ehitatud maja kunagi sama heas korras oma pojale pärandada.
Vana maja taastaja: soovin, et vanaisa kodu kestaks põlvest põlve
16. aprill 2012, 14:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui ise koos isaga paarkümmend aastat tagasi maja vaatamas käisin, oli esimene mõte räämas hoone maha lammutada ja uus asemele ehitada,» rääkis majaomanik Väino Vaher ajalehele Pealinn tänaseks eeskujulikult taastatud Kadriorus asuvat üürimaja tutvustades.
«Siis saime tuttavaks siinsete muinsuskaitse eeskirjadega ja praegu on mul ainult hea meel, et see mõte katki jäi.»
Hoone taastamisel saigi Vaheri sõnul edaspidi peasihiks ajastutruudus. «Püüdsime kõike teha algsega autentselt,» ütles ta. «Et kohe sisse astudes oleks sama lõhn ja sama tunne!»
Stiilipuhas töö
Eriti ajastuhõnguline ongi maja koridor, kus säilinud endisaegne trepp, käsipuud ja metallpiirded. «Meile oli abiks põhjalik viimistlusuuring, mille abil avastasime ja taastasime trepikoja seinale ka omaaegsed kaunid trafarettmaalingud,» rääkis restaureerimise objektijuht Alo Peebo.
Seinte uuendamisel on kasutatud traditsioonilist lubikrohvi ja kriitvärvi ning eritehnikana lasuurset pintseltehnikat. Ka trepist üles astudes on ajastu hõng tuntavalt alles. «Esimese korruse korterites näiteks on säilitatud 30 millimeetri paksused männipuust originaalsed põrandalauad,» rääkis Vaher. «Maja puiduosast saime rekonstrueerida 60 protsenti.» Puit on kvaliteetne ja kuiv, peremehe vanaisa Ludwigi kodukandi metsast Ihasalust pärit.
«Minu vanaisa noorus oli päris karm,» tõdes Vaher. «Isa suri ja ema saatis poisi linna tädi juurde, kes elas Vilmsi ja Poska tänava nurgal, kus tal oli väike kauplus. Oma krundi muretses vanaisa sinnakanti 1922. aastal. Võttis laenu, puidu lasi kodumetsast saagida ja kohale tuua ning maja Poska 9 sai 1932. aastal üürimajana valmis. Vanaisa jõudis veel ka täpselt laenu tagasi maksta, enne kui sõda algas ja vanaisa Rootsi põgenema pidi,» selgitas ta.
«Ülejäänud elu elas vanaisa väga kitsastes oludes. Mäletan, et Kadriorgu maha jäänud maja oli talle suur asi ja meil sageli jutuks. Tulevikus ehk pärib selle minu praegu teismeline poeg. Kõik on ehitatud nii, et hoone 50 aastat ilma suurema remondita vastu peaks. Maja pole taastatud ju mitte rahategemiseks, vaid rohkem hobi ja nostalgia korras ning järgmisele põlvkonnale mõeldes,» lisas Vaher.
Nüüdisaegsed tehnosüsteemid
Vanade väärtuste hoidmise kõrval on maja saanud vägagi tänapäevase sisu. Keldrisse on vana pesuköögi asemele ehitatud lokaalne gaasikatel, akende puitraamides peitub moodne selektiivklaas.
«Maja soojapidavus on hea, kuu küttekulud ei tohiks tulla üle ühe euro ruutmeetri kohta,» sõnas Vaher. «Akende rekonstrueerimisel tuli meile appi linna kultuuriväärtuste amet, kes andis selleks ligi 4000 eurot toetust. Nii on kahel esimesel korrusel täiesti originaalsed aknad, neid andis taastada, sest puit oli hea ja kuiv. Tulemus on suurepärane, energiasäästu poolest ei jää vanad aknad uutele alla.»
Peebo sõnul on selliseid Tallinna maja tüüpi keskse kivitrepikoda maju linnas ligi pool tuhat ja nende järele valitseb kinnisvaraturul üha suurem nõudlus. «Kartust, et inimesed tehtud tööd hinnata ei oskaks, pole,» nentis ta.
«Inimestele lähevad vanad väärtused üha rohkem korda. Enam kui pooltesse korteritesse on juba üürilised leitud, suuremalt jaolt noored pered. Lastega peredele tuleb kasuks juba see, et maja on ehitatud kõiki tervisenõudeid silmas pidades ja siseruumides ei tohi ka suitsu teha.»
Kaheksa korteriga maja projekteeris 1931. aastal tuntud arhitekti Karl Tarvas.