Tartumaal elava 40-aastase Mareti narkolepsiadiagnoosist teavad ainult tema vend ja elukaaslane. Teismelised lapsed ei tea. Mareti enda ema ja isa ei tea samuti.
Igavesel unekotil ilmnes tõsine haigus
20. aprill 2012, 08:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maret ei taha, et perekond ja sõbrad tema pärast muretseksid, ja seepärast esineb ta selles loos muudetud nimega.
Seda, et Maret on paras unekott, on ta lähisugulased ja sõbrad ammu märganud. Maretile meeldib hommikuti kaua magada. Kui päeval on võimalus, viskab ta samuti küljeli, võtab küll raamatu seltsiks – aga uinub.
Kui sugulased mõneks tähtpäevaks kogunevad, kaob Maret ühel hetkel teise tuppa uinakut tegema. Lähedased mõistavad ega imesta – kellel siis vahel rammestust ei tekiks.
Kui Maretil on plaan teatrisse minna, kaalub ta hoolega, kas ikka läheb – igav ei tohi see näitemäng olla. Vahel ei aita ei kärts ega mürtski – ükskord rokk-kontserdil võitles ta unega nii et küll sai.
Kui Maret end peole sätib, püüab ta enne väikese uinaku teha, märkides, et nüüd ta läheb ja magab natuke iluund.
Praegu käib Maret arvutikursustel. Kuigi iga paari tunni tagant on seal tee- ja kohvipaus, tuleb uni ikka kallale. «Mul on alati midagi magusat kaasas, see aitab,» räägib Maret.
Maret ei oleks arsti juurde oma unisusega üldse sattunudki, kui ta umbes kuus aastat tagasi poleks märganud, et tavalisele unisusele lisaks juhtub temaga midagi kummalist.
Nagu hall udu
Suu ja silmad muutuvad ootamatult kuivaks, haigutus tuleb peale, silme eest läheb uduseks ning kõrvalseisjad ütlevad, et ta on näost valge. Selline hoog võib püsida kas viis või viisteist minutit – on hea, kui ta saab istuda. Maret tajub läbi udu kõrvalseisjaid, aga ei mäleta pärast, millest nad rääkisid.
Mõnikord tuli hoog peale keset tööpäeva, ja kui siis Maretil oli midagi käsil, pidid kolleegid teda neil minuteil asendama. Maret ei taha väga täpselt öelda, mis laadi töö see oli, märgib vaid, et sel ajal töötas ta teeninduses. Muidugi nägid kolleegid, et Maretiga on midagi lahti, aga mis nimelt – sellel ei olnud veel nime.
Oma hoogudest pihtis Maret kõigepealt perearstile, kes suunas ta südamearsti juurde. Südamearst tegeles Maretiga põhjalikult ning rõõmustas koos temaga, kui selgus, et südamega on kõik korras. Siis jõudis kätte neuroloogi aeg, kus uuriti – viimaks on tegu epilepsiaga? Ei olnud. Ja siis pääses Maret unearst Tuuliki Hioni juurde ning pärast üht 24 tundi kestnud uneuuringut hakkas pilt selginema.
Maret kannatab narkolepsia all. Ja nüüd on ta ka üks kahekümne neljast, kelle haiguslugu on võetud arstiüliõpilase Birgit Kivi uurimistöösse.
Maret ütleb, et kuigi talle pakuti vahepeal üht ravimit, ainust, mis on Eestis narkolepsiahaigele vabalt saada, see ei sobinud. See muutis ta liiga erksaks, nii et ööselgi magas ta ainult viie minuti kaupa. Seejärel hakati taotlema üht teist, haigekassa eriarvel olevat ravimit, aga Maret loobus sellest.
Saab hästi hakkama
«Need hood annavad mulle alati oma tulekust märku. Need ei ole tulnud mitte kunagi siis, kui ma tänaval kõnnin või väljas liigun,» räägib ta.
«Jah, ma sõidan mõnikord autoga. Aga pärast diagnoosi teadasaamist olen palju kordi tähelepanelikum kui varem. Kui ma vähegi tunnen, et miski ei ole nii, nagu peab, peatan ma auto teepervel ja tulen välja värske õhu kätte.»