Mõnus laisk puhkus Vahemere ääres
20. aprill 2012, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tööpinge üle mõistuse suureks kasvab ja kodus üks töö teist taga ajab, tasub aeg maha võtta ja sõita nädalaks Türgi viietärnihotelli sealset loodust ja «kõik-hinnas-teenindust» nautima.
Hilisele talvepuhkusele minnes oli eesmärgiks pääseda pikalt vinduvast jahedast kevadest lõpuks ometi päikese kätte, et seal nädala jagu päevi mitte midagi tehes lihtsalt korralikult välja puhata. Etteruttavalt olgu öeldud, et see suurepäraselt ka õnnestus.
Paljud põhjamaalased eelistavadki Türki minna enne 10. mail algavat suvehooaega, sest siis on rahvast vähem ja temperatuur külma ilmaga harjunuile vastuvõetavam. Samas tuleks igaks juhuks ka vihmavari kodust kaasa haarata.
Plussid ja miinused
Ka seekord võttis lennukitäie eestimaalasi Antalya lennuväljal vastu paduvihm. Bussiga hotelli sõites lõi taeva valgeks pilvede vahel sähviv äike ja see pakkus üsna ilusat vaatepilti. Ega soojakraadegi kuigi palju olnud – nii 15 ligi.
Kuna esimene päev kulus nagunii reisiväsimusest puhkamiseks ja niisama ringi vaatamiseks, siis polnud jahedast ilmast suurt lugu. Edasi läks aga kõik üha ülesmäge ja kuue puhkusepäeva sisse mahtus vaid kaks pilves ilma. Hotelli termomeeter näitas pidevalt 30–35 kraadi ja juba kell üheksa hommikul võis basseini ääres päevitajaid näha.
Vesi basseinis ja ka meres oli jahedavõitu, karastunud eestlasi see aga ei heidutanud. Samas oli suletud paljude atraktsioonidega veekeskus ja ka rand oli veel korda tegemata. Sel põhjusel ei soovitaks lastega enne ametlikku hooaega Vahemere äärde minna, sest neil pole seal lihtsalt midagi teha. Reisikorraldajad ise seda mõistagi eriti teatama ei kipu.
Kui kavas paigal olla ja mitte ekskursioonidele pühenduda, tasub puhkama minnes võtta just «kõik hinnas»-variant. Sel juhul pole vaja raha üldse kaasas kanda ja kohapeal olles seda ei kulugi.
Kui näiteks Egiptuses olid mõned joogid küsitava kvaliteediga ja Kreetal anti tasuta vaid paari marki, siis Türgis võisid tellida mitmesuguseid kokteile ja koguni konjakit. Lastele tehti uhkeid kaunistustega mahlakokteile, söögiaegade vahel pakuti grillitud liha, pitsat, jäätist ja puuvilju.
Meie eriliseks lemmikuks kujunes otse meie villa juures paiknev söögikoht, kus türklanna küpsetas hästi peeneks rullitud tainast erineva täidisega suuri pannkooke, mil nimeks gözleme. Juurde sai võtta hapendatud piimast jooki, mis maitses nagu meie pett.
Ehkki alkohol oli kogu päev ja öö vabalt saadaval, purjutajaid silma ei torganud, kui vaid üks ingliskeelne hipivälimusega seltskond välja arvata.
Tagasiteel bussis rääkis osa eestlasi, kuidas nad hotellis teenindajatele kõikjal jootraha andsid ja kuidas neid siis hästi teenindati. Meie hotellis seda küll vaja ei olnud. Nõnda kaob ju «kõik hinnas» mõte ära, kui pead jootraha kaasas kandma.
Kanad ja kassid villade vahel
Esialgu oli üllatav hotelli ümbritsevate villade vahel kanakarja liikumas ja hommikul kukke kiremas kuulda. Need polnud siiski tavalised sulelised, vaid uhked tõulinnud, kes hästi ümbritsevasse kaunisse loodusse sulandusid. Ka kasse oli mitut masti ringi hiilimas näha.
Alanyasse puhkusereisi planeerivatel inimestel soovitaks vältida linnas tihedalt üksteise kõrval paiknevaid hotelle, sest seal pole peale basseini ja ranna kasutamise võimaluse suurt midagi. Meie peatusime kõrgel mäe otsas asuvas hotellis, kust avanes kõikjale suurepärane vaade nii merele kui mägedele ja kus basseinid paiknesid kolmel eri tasapinnal.
Reisikorraldajate sõnul soovib üha rohkem inimesi just sellist varianti kasutada, kus rahaliselt on kõik ette klaaritud ja söögi-joogi pärast ei tarvitse muretseda. Sellise mõnusa nädalase puhkuse Türgi korralikus hotellis saab 500–600 euro eest, viimase hetke pakkumisena ka odavamalt.