Rodod – kirgede kannustajad

Muljetavaldav vaatepilt: liigirikas kümneaastane turbapeenar laiub Sadevälja aiandustalus Kuivajõe kaldal. Foto: Peeter Langovits

Aednikud on emotsionaalsed inimesed, kes tahavad end pidevalt proovile panna – aga just seda turbapeenart rajades ja rododendroneid kasvatades tehaksegi.

Tosin aastat tagasi, kui perekond Proos hakkas Harjumaal Sadevälja aiandustalu rajama, mõlgutas aedniku ja maastikuehitaja diplomiga Jana mõtteid turbapeenrast, kus kasvatada oma lemmikuid rododendroneid. Viimaste kirkad õied pakuvad silmailu aprillist juunini ning tõusevad esiplaanile siis, kui kevadlillede kõrgaeg lõpeb ja suvelilled pole veel puhkenud.

Prooside aia Kuivajõe-poolses osas, kus toona vohas toominga- ja  lepavõsa, leidus selleks just sobiv koht. «Võtsime puud maha ja katsime mullapinna peenravaibaga, seejärel tõime kaks suurt autokoormatäit rabaturvast ning ääristasime 50-ruutmeetrise künkliku peenra servad turbapätsidega,» meenutab naine.

Hoolikas taimevalik
Sadeväljal on keerulised ilmaolud: talvel paugub siin pakane ja isegi suve hakul kimbutavad öökülmad. «Pidasin nõu dendroloogia seltsi esimehe Aino Aaspõlluga, kes soovitas aeda istutada Eestis, Lätis või Soomes kasvatatud  rododendroneid, sest need edenevad meie «kliimarütmis» väga hästi,» räägib Jana ja lisab, et kui osta kalleid Hollandist toodud sorte, siis tasub enne asjatundjate käest nende kasvatamise kohta uurida.

Aiandus on kulukas hobi – taimed, sealhulgas eriti rododendronid, maksavad palju. Takkapihta kasvavad nad aeglaselt ja seda enam on kurb, kui mõni peaks hukka saama.

Aednik jagab oma kümne aastaga saadud turbapeenra-kogemusi lahkesti. «Mina istutan rodosid niimoodi, et neid pole vaja varjutada. Igihaljad lähevad peenra tagumisele nõlvale – talvel käib päike nii madalalt, et need jäävad künka varju –, heitlehiseid aga kirgas talvepäike ei kahjusta, sest nad on talvel raagus. Parim kate talvel on lumi.

Mida vähem rodosid sel ajal puutuda, seda parem.» 
Sadeväljal on kõige rohkem Lätist Baltezere puukoolist pärit rodosid, sealt toodi ka esimesed heitlehised. «Kui aias on palju päikest, siis sobib heitlehine rododendron kõige paremini, sest igihaljas vajab varjulisemat kasvukohta,» selgitab aednik ja lisab, et meie kliimas peavad kõige paremini vastu hübriidid.

Kaunid ja Eesti ilmaoludes hästi edenevad on valge õiega ’Cunningham’s White’ ja punane ’Arnita’. Neid, nagu ka huvitavaid okaspuid, ilupõõsaid ja püsikuid, pakub Sadevälja puukool kõigile soovijatele.

«Rodode kasvataja peab olema ühtaegu kirglik ja kannatlik, sest need taimed kasvavad väga aeglaselt. Aga iga õide puhkenud pung mõjub kiitusena, mis tiivustab järgmisi õisi ootama, olgugi et alles aasta pärast,» nendib Jana.

Mitmekülgne kooslus
Mullu sügisel alustasid Proosid jõeäärsel nõlval turbapeenra teise järgu rajamist. Künklikule maale varjukangast alla ei pandud, selle asemel kasutati 20-sentimeetrist aiast riisutud tamme- ja vahtralehtede kihti, mille all hakkab umbrohi kõdunema. Lehtede peale veeti jälle  turvast ja kõige peale raputati koorepuru, mis hoiab hästi niiskust.

Esimesed taimed on peenra uude ossa juba istutatud. Vanas osas vohavad kultuurmustikas, murakas, kanarbik ja kurereha, pohladest ja jõhvikast rääkimata. Väga hästi tunnevad end seal ka mitmesugused pajusordid, näiteks roosade leheotstega paju ’Hakuro Nishiki’ ja punapaju ’Nana’.

«Turbapeenras on võimalik kollektsioneerida paljusid huvitavaid taimi, mida tavapeenrasse viia ei saa,» tõdeb Jana. Samas on loodusest siia trüginud piibeleht, metsmaasikas, sõnajalg jmt.

Rodopeenar on ilus nii kevadel kui ka sügisel, sest siis tõmbuvad heitleheliste rodode lehed eri värvi kirkaks. Ka kultuurmustika lehed värvuvad sügisel punaseks. Nii et turbapeenras kestab värvimäng kevadest sügiseni.