Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Puhkus

:

Viimane reisikiri: Lõpp paistab! Kurvastada või rõõmustada?

Jaan Tätte kisub lagedale tunded, mis teda ümberilmareisi lõpusirgel painavad.

Prantsusmaa, Brest. 13 kraadi sooja, sajab vihma. Ilma poolest on kõik juba väga kodune ja lõunamaadega võrreldes on ka muu üsna tuttav. Maksab sama raha mis meil ja poodides on müügil üksjagu tuttavad tooted. Alles see oli, kui konservi ostes ei teadnud kunagi päris kindlalt, mis seal sees on.

Uskumatu, aga juba hakkab tekkima väike nostalgia paljude asjade järele, mis sel reisul selja taha on jäänud. Kui mõelda ookeaniavarustele, lõunamaisele tähistaevale, helesinistele laguunidele või kiviajalõhnalistele inimkultuuridele siin-seal, siis nagu ei usugi, et see kõik toimus meiega ja elasime seda hämmastavat elu ligi kaks aastat. Kui keegi peaks tahtma küsida, kas kahetsen, et selle hulluse ette võtsin, on vastus väga kiire: ei!

Eks me vahest aeg-ajalt harjusime liialt ära, et meie ümber on nii palju imelist, ja hakkasime sellest väsima. Vastuvõtuvõimel on oma piirid. Reisi teisel kolmandikul saime aru, et me ei ole lihtsalt tulnud korraks kodunt eemale, vaid meie elu ongi parajasti selline – elu laeval, elu keset meresid, elu täis ootamatusi igal sammul. Ei kahetse!

Vastupidi – olen rõõmus, et see kõik oli, sest see oli äge. Aimasin, et see tuleb tore reis, aga ei arvanud, et maailm on nii kirev ja saame seda kõike sedavõrd lähedalt kogeda.

Puuduv kadedus
Kuna oleme elanud kogu aja merel, siis oli see ka paras mereõppetund. Kõik kogemused jõudsid meieni tasapisi, peaaegu märkamatult. Praegu tundub, et noh, mida me siis ikka nii väga uut teada saime, aga tegelikult kogunes sellest päris korralik teadmistepagas, mis mered ja ookeanid ja tuuled meile iga päev õpetasid.

Nägime palju inimesi – ja väga erinevaid inimesi. Paljud näod on veel silma ees ja tore on mõelda, et nad elavad rahulikult seal edasi, kus me neid kohtasime ja kus neile tihti kadedad olime. Mis tegi kadedaks? Vahest see, et neil olid ausad ja rõõmsad silmad, nad hoolisid üksteisest ja hoidsid kokku.

Tundub, et see pole ju midagi – väga lihtne, võime ju kõik seda teha. Tegelikult me ei oska seda. Seda peavad tegema kõik korraga. Kadedaks tegevad silmad tulevad, kui sa ei pea kedagi kartma, võid kõiki usaldada ja tead, et kõik su ümber soovivad sulle head. Selliseid kogukondi me kohtasime ja see oli ilusam kui kõik paradiisirannad kokku.

Praegu on muidugi tunne, et hakkame kodus paremateks inimesteks ja püüame enda ümber külvata seda, mida oleme nuusutada saanud. Aga eks selliseid mõtteid on olnud peas ka pärast varasemaid reise. Kuid mine tea: kõik, mis on sinu sees, otsib ka väljapääsu.

Vaevalt meist keegi juba teab, kui palju mereelu meid on muutnud. See saab selgeks, kui oleme tagasi vanas keskkonnas ja püüame end sinna uuesti sobitada. Umbes ju mäletame, kellena ja millisena kodunt lahkusime, ja nüüd tagasi jõudes on väga põnev, kas koju jõuab sama mees ja kas kodu on selline, millisena ta meist maha jäi. Veel me seda ei tea.

Pisut litsi tunne
Meie, põhimeeskonna neli liiget, oleme omavahel toime tulnud. On olnud hetki, kus vähem räägime ja hoiame omaette (selleks on küll väga vähe võimalusi), aga üldjoontes ei lahku me kindlasti vaenlastena, vaid meid seob nii palju võimsaid emotsioone, mis meid tõenäoliselt ikka ja jälle kokku tooma hakkavad.

Eks omavahelistes talutavates suhetes on suur roll olnud meie vahetusmadrustel, kelle kallal nöökides oleme saanud mõnedki pinged välja elada. Laevalt on käinud läbi üle saja vahetusmehe ja kui mul peaks tulema mõte kirjutada jälle mõni näitemäng, siis karaktereid on n-ö jalaga segada.

Siinkohal tänan kõiki meie vapraid vahetusmadruseid, tänu kellele me reis nii majanduslikult kui ka vaimselt kõva toetust sai. Meil endil ehk oli veidi litsi tunne, kui ühed mehed-naised, kes jõudsid just armsaks saada, lahkusid ja uued tulid armsaks saama. (Siinkohal väike parandus eelmisse kirjatükki lipsanud veale: sünnipäev oli Andresel, mitte Peetril.)

On vist aru saada, et kirjutan Postimehe Arteris meie reisist viimast sissekannet. Tõenäoliselt saab meie ilmareisist lugeda peagi kuskilt põhjalikumalt. Ohtlik Biskaia laht teel Hispaaniast Prantsusmaale lasi meid kenasti üle, sõitsime keskmiselt 6-7 sõlmega.

Ees on Inglise kanal, siis läbi Kieli kanali Läänemerre ja see on juba peaaegu kodu. Piritale peaksime jõudma 17. juunil, kui kõik läheb nii, nagu plaanitud.

On hea, kui kellelgi meie kulgemise vastu huvi oli, ja on tore, kui mul õnnestus üht-teist meie tegemistest teieni tuua. Aitäh! Ja kohtumiseni kodus!


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    Viimased uudised
    Üleskutse
    Lugeja küsib
    Tasub teada
    48h populaarsemad teemad
    Top kommentaarid
    Top lood
    Tervis
    Katsed ja testid
    Lugemissoovitus
    Aed ja kodu
    Gallup

    Küsitluses on osalenud  inimest
    E24
    Valuutakursid
    USD
    0,722 EUR
    GBP
    1,213 EUR
    LTL
    0,29 EUR
    SEK
    0,11 EUR
    RUB
    0,02 EUR
    =
    Kursid seisuga: 17.04.2014
    POSTIMEES.ee
    Naine
    Juhtimine
    TallinnCity