Roosi hind ehk kellele me oma raha anname?

Hanna Miller
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roosid
Roosid Foto: SCANPIX

Hanna Miller kirjutab sellest, kuidas tegelikult kujuneb toodete hind ja küsib, kas eestlased on valmis seda ka kinni maksma.

Sellest on vast kümmekond aastat, kui meie teadvuses hakkasid juurduma sõnad – ja tähendused – «keskkonnasäästlikkus», «keskkonnateadlikkus» jne. Seejärel tulid mõisted «jätkusuutlik tootmine», «mahe» ja «öko».

Mida kõrgem on ühiskonna arengutase ja mida enam on rahuldatud argivajadused, seda enam hakatakse mõtlema globaalselt. Absurdne oleks rääkida neil teemadel ühiskonnas, kus probleemiks on igapäevase leiva kätte saamine. Nii oli ka minu jaoks absurdne kuulata ühel rahvusvahelisel konverentsil arutelu tarbimise vähendamise ja kütusekulude kokkuhoiu üle ajal, mil Eestis oli bensiinikriis, haiglad olid kütmata ja mõningaid toiduaineid sai talongide eest... See ei olnudki nii väga ammu!

Kuna oleme nii kiirelt edasi liikunud, on mõistetav, et mujal Euroopas juba ammu jutuks olnud teemad nüüd Eestiski esile kerkivad. Olgu või näiteks meie tarbitavate kaupade tootmine ebainimlikel tingimustel Indias, Bangladeshis või mujal. Oluline polegi see konkreetne koht, sest tootmine liigub kasumijahil just sinna, kus seadused parasjagu nõrgemad ja kasum suurem.

Kas tõesti on võimalik, et T-särk maksab 5 eurot või isegi vähem, et teksased maksavad 9.90 ja nii edasi? Saksa avalik-õigusliku telekanali ARD/NDR võttegrupid – ja küllap paljud teisedki ajakirjanikud – on teinud mitmeid uurimusreise, mille tulemuseks on silmi avavad dokumentaalfilmid, olgu siis rõivatootmisest, kohviistandustest või roosikasvatusest.

Selgub, et odavaid teksaseid valmistavad valdavalt naised, kes töötavad seitse päeva nädalas, iga päev 14-16 tundi kuumuses ja tolmus. Töötasust pole mõtet parem rääkidagi. Ka pildid kohviistandusest Lõuna-Ameerikas ja roosikasvatusest Aafrikas mõjuvad pigem kui sajanditetagusest ajast, mil esimesed kolonisaatorid maale astusid.

Kuidas kulgeb nende kaupade teekond, milliste vahendajate ja vahejaamade kaudu, kes ja kus, kui palju selle kauba pealt teenib? NDR ja teiste tootjate dokfilmidest nähtub, et ajakirjanikel ei ole sugugi lihtne toote või kauba päritolu «jälgi ajada». Tihti on see saladuseks ka kauba pakendajatele ja müüjatele Euroopas.

Aastal 1990 loodi Hollandis võrgustik CCC (Clean Clothes Campagne) propageerimaks puhtalt, st õiglase tasu eest, korralikel töötingimustel ja puhtast toorainest, toodetud rõivaid. Praeguseks on võrgustik levinud kaheteistkümnes Euroopa riigis, osalejaiks valitsusvälised organisatsioonid, seltsid jne. Võrgustik peab oma eesmärgiks parandada töötingimusi rõivatootmises. Kuid see on vaid üks näide paljudest.

Mida arenenum ühiskond, seda rohkem hakatakse huvi tundma selle vastu, kust pärineb kaup, mida me ostame ja mil viisil on valmistatud toode, mille eest me arusaamatult vähe maksame. Meeldiv – ja ehk üllatavgi – oli lugeda ajakirjast «Maakodu», kuidas üks eestlanna otsustas jätta ostmata teepaki istandusest, kui ta oli näinud, kuidas seal töötatakse… Kogu lugupidamine!

Aga kui paljud meist, kes me ise ihkame kõrgeimaid palku, jätaksid ostmata soodsa kauba? Ja kas kallis on alati garantii «puhtale tootele» või pigem pealemaksmine reklaamifirmale, kaupluseruume üürile andvale kinnisvarafirmale vms? Kellele anda oma raha? Kas supermarketile äärelinnas või väikepoele, säilitamaks elu külakohas? Ja kas «mahe» on ikka mahe ja «öko» ei ole pelgalt trendikate tarbijate püüdmine?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles