Miks piinata end külmal maal?
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
7. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klimatoloog Timo Palo on järjepanu võtnud ette ränki katsumusi, et valmistuda selleks, mida maailmas on suutnud vaid tosin meest.
Timo Palo oli koos norrakast seikluskaaslasega trotsinud üle kolme nädala ligi 40-kraadist pakast ja marutuuli, et ületada Gröönimaad kattev 600 kilomeetri laiune jääväli, mille keskmine paksus küünib 2300 meetrini – ja ühtäkki leidsid nad end justkui labürindis lõksus.
Kust kandist nad liustikult ka maha ei üritanud saada, et rannikule jõuda – kõikjal näis see võimatu. Käes oli juuni algus, alanud oli sulaaeg, ja nii kaugel, kui silm ulatas nägema, terendas igal pool muhklik sinine jääväli, mille vahel haigutasid lahvandused, lausa kanjonid, kus kihutasid metsikud jõed.
Ometi oli Palo (30), Tartu Ülikooli loodusgeograafia doktorant, selleks retkeks põhjalikult valmistunud. 2007. aasta kevadel, slepis kaks kelku kokku saja kilo varustusega, oli ta ületanud Norras Hardangervidda mägiplatoo, Euroopa omasuguste seas suurima, kus valitsevad gröönimaalikud tingimused.
Seejärel veetis ta kuus kuud Arktika jääväljadel, kui osales üleilmses kliimauuringute projektis Tara jäätriivil. See tähendas elu kahemastilise alumiiniumkerega kuunari pardal, mille ümber oli jääväljadele seatud üles mõõtetehnika atmosfääri, jää ja ookeani uurimiseks.
Toogi retk nõudis vintsket vaimu.
Diiselgeneraator hoidis kajutis küll kuni 15-kraadist sooja, aga rõskus ja niiskus tungisid kontideni. Põhjalikumalt pesta sai vaid kaks korda nädalas laevale vineerist ehitatud saunas, kus kuivatati ühtlasi liha. Nädal aega piiras alust emane jääkaru koos pojaga, keda tuli alalõpmata eemale peletada.
Omaette kangelastegu nõudis sügisel meeskonna minema viimiseks jääle lennuraja ehitamine. Seda tuleb teha primitiivselt, labidatega. Ning arvestada sellega, et kui oled ligi kilomeetrise raja just valmis saanud, võib sinna tormiga tekkida pragu, mis muudab selle kasutuskõlbmatuks.
Sügisene rajaehitus käis enamasti jäises vees – kõrgetes, pea puusadeni ulatuvais säärikuis. Lõpuks õnnestus rada rajada kolme kilomeetri kaugusele laevast, ent ettenähtud 50-meetrise laiuse asemel vaid 15-meetrine.
Rängad hommikud. Gröönimaal on ohud veelgi suuremad, mistõttu seda ilma
17 000-kroonise kindlustuseta kedagi ületama ei lasta. Enam pole lubatud ka sooloretked, mistõttu Palo asus Tara meeskonna hulgas veenma endaga kaasa tulema norralast Audun Tholfseni. Tema argumentatsioon: kui norrakas pole Gröönimaad suuskadel ületanud, pole ta mingi õige norrakas. Tholfsen võttis nädala mõtlemiseks. Siis nõustus.
Gröönimaa ületusretke algus on vaevaline. Mitu päeva tuleb suuskadel sõita muudkui kõrgemale ja kõrgemale – sest saar on kuplikujuline –, lisaks vedada selja taga 110-kilose koormaga kelku.
Kõige rängemad on Palo väitel teekonna hommikud. Kui nad telgi õhtupoolikul veel päiksevalgel püsti panid, võis temperatuur seal tuulevaikuse korral kerkida kasvuhooneefekti mõjul 20 soojakraadini, nii et riideidki sai kuivatada. Ent öösel käib jahtumine kiirelt. Hommikul enne päiksetõusu ärgates polnud haruldane, kui telgi laest rippusid pikad härmaniidid ning külmapügalaid oli selles 25.
Hommikustele asjaajamistele, alates lumest vee sulatamisest ning lõpetades telgi kokkupanekuga, kulus kuni kaks tundi. Kusjuures telki pakkides tuleb see tuule korral endale nööriga ümber kere siduda, sest vastasel juhul võib telk lennata nagu spinnaker püüdmatusse kaugusse. Siis on surnuks külmumine väga tõenäoline, nagu juhtus paar aastat tagasi soomlaste neljaliikmelisest ekspeditsioonist kolmega.
Mida kõrgemale Gröönimaa kupli otsa Palo oma kaaslasega tõusis, seda pikemaks venis päeva teekond. Keskmise tempoga 3 km/h läbisid nad heal päeval 30 kilomeetrit. Jaksu andsid pähklid, müslid, suitsuvorstilõigud, kuivatatud lihatükid. Vähemalt kaks kolmandikku energiat peab polaarseiklusel tulema rasvast.
Teekonna lõpus enne liustiku servani jõudmist kasvas päevakilometraaž juba 50–60ni. See tähendas 17-tunniseid suusapäevi. «Muudkui virutasime järjest,» meenutab Palo.
Valus lõpuponnistus. Kuni nad jõudsid liustiku serval lootusetuna näiva olukorrani. Väljapääsu ei paistnud kusagil. Ehkki läbida jäi vaid viimased 15 kilomeetrit.
Nad otsisid teed alla kümme tundi. Otsisid 20 tundi. Otsisid 30 tundi. Ikka ei midagi. Kutsu või viimases hädas helikopter appi, nagu olid teinud mitmed teised.
Kuni lõpuks, kaks ööpäeva magamata, õnnestus neil liustikult siiski maha saada.
Aga ei, see polnud lõpp. Rannikuni jäi veel 35 kilomeetrit tolmust teed. Seljas kott kuni 60-kilose varustuse ja kelguga, jalad villis, õlad koti nailonrihmadest puruks hõõrutud, liikus Palo korraga paar-kolmsada meetrit, siis puhkas, siis liikus taas paar-kolmsada meetrit jne. «Mõtlesin küll vahel, miks seda teen, aga ei jõudnud kunagi mõttele, et alla anda,» tunnistab ta.
35 kilomeetrile kulus kaks päeva.
Milleks see kõik?
Aga sellepärast, et Palol on unistus, milleni on maailmas seni jõudnud vaid tosinkond meest. Tema pikad retked külmal maal on kõik allutatud eesmärgile jõuda peagi ihuüksinda suuskadel, ilma koerte ja muu kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Selleni, oletab ta, läheb veel kolm aastat ettevalmistust.
Ilmselt üritab Palo esmalt jõuda lõunapoolusele, sest seal on kindlam jalgealune ja pole karta jääkarusid. Liiati peetakse põhjapooluse vallutamist maailma kõige rängemaks ekspeditsiooniks.
Kuldreeglid Kuidas jõuda põhjapoolusele?
Kust kandist nad liustikult ka maha ei üritanud saada, et rannikule jõuda – kõikjal näis see võimatu. Käes oli juuni algus, alanud oli sulaaeg, ja nii kaugel, kui silm ulatas nägema, terendas igal pool muhklik sinine jääväli, mille vahel haigutasid lahvandused, lausa kanjonid, kus kihutasid metsikud jõed.
Ometi oli Palo (30), Tartu Ülikooli loodusgeograafia doktorant, selleks retkeks põhjalikult valmistunud. 2007. aasta kevadel, slepis kaks kelku kokku saja kilo varustusega, oli ta ületanud Norras Hardangervidda mägiplatoo, Euroopa omasuguste seas suurima, kus valitsevad gröönimaalikud tingimused.
Seejärel veetis ta kuus kuud Arktika jääväljadel, kui osales üleilmses kliimauuringute projektis Tara jäätriivil. See tähendas elu kahemastilise alumiiniumkerega kuunari pardal, mille ümber oli jääväljadele seatud üles mõõtetehnika atmosfääri, jää ja ookeani uurimiseks.
Toogi retk nõudis vintsket vaimu.
Diiselgeneraator hoidis kajutis küll kuni 15-kraadist sooja, aga rõskus ja niiskus tungisid kontideni. Põhjalikumalt pesta sai vaid kaks korda nädalas laevale vineerist ehitatud saunas, kus kuivatati ühtlasi liha. Nädal aega piiras alust emane jääkaru koos pojaga, keda tuli alalõpmata eemale peletada.
Omaette kangelastegu nõudis sügisel meeskonna minema viimiseks jääle lennuraja ehitamine. Seda tuleb teha primitiivselt, labidatega. Ning arvestada sellega, et kui oled ligi kilomeetrise raja just valmis saanud, võib sinna tormiga tekkida pragu, mis muudab selle kasutuskõlbmatuks.
Sügisene rajaehitus käis enamasti jäises vees – kõrgetes, pea puusadeni ulatuvais säärikuis. Lõpuks õnnestus rada rajada kolme kilomeetri kaugusele laevast, ent ettenähtud 50-meetrise laiuse asemel vaid 15-meetrine.
Rängad hommikud. Gröönimaal on ohud veelgi suuremad, mistõttu seda ilma
17 000-kroonise kindlustuseta kedagi ületama ei lasta. Enam pole lubatud ka sooloretked, mistõttu Palo asus Tara meeskonna hulgas veenma endaga kaasa tulema norralast Audun Tholfseni. Tema argumentatsioon: kui norrakas pole Gröönimaad suuskadel ületanud, pole ta mingi õige norrakas. Tholfsen võttis nädala mõtlemiseks. Siis nõustus.
Gröönimaa ületusretke algus on vaevaline. Mitu päeva tuleb suuskadel sõita muudkui kõrgemale ja kõrgemale – sest saar on kuplikujuline –, lisaks vedada selja taga 110-kilose koormaga kelku.
Kõige rängemad on Palo väitel teekonna hommikud. Kui nad telgi õhtupoolikul veel päiksevalgel püsti panid, võis temperatuur seal tuulevaikuse korral kerkida kasvuhooneefekti mõjul 20 soojakraadini, nii et riideidki sai kuivatada. Ent öösel käib jahtumine kiirelt. Hommikul enne päiksetõusu ärgates polnud haruldane, kui telgi laest rippusid pikad härmaniidid ning külmapügalaid oli selles 25.
Hommikustele asjaajamistele, alates lumest vee sulatamisest ning lõpetades telgi kokkupanekuga, kulus kuni kaks tundi. Kusjuures telki pakkides tuleb see tuule korral endale nööriga ümber kere siduda, sest vastasel juhul võib telk lennata nagu spinnaker püüdmatusse kaugusse. Siis on surnuks külmumine väga tõenäoline, nagu juhtus paar aastat tagasi soomlaste neljaliikmelisest ekspeditsioonist kolmega.
Mida kõrgemale Gröönimaa kupli otsa Palo oma kaaslasega tõusis, seda pikemaks venis päeva teekond. Keskmise tempoga 3 km/h läbisid nad heal päeval 30 kilomeetrit. Jaksu andsid pähklid, müslid, suitsuvorstilõigud, kuivatatud lihatükid. Vähemalt kaks kolmandikku energiat peab polaarseiklusel tulema rasvast.
Teekonna lõpus enne liustiku servani jõudmist kasvas päevakilometraaž juba 50–60ni. See tähendas 17-tunniseid suusapäevi. «Muudkui virutasime järjest,» meenutab Palo.
Valus lõpuponnistus. Kuni nad jõudsid liustiku serval lootusetuna näiva olukorrani. Väljapääsu ei paistnud kusagil. Ehkki läbida jäi vaid viimased 15 kilomeetrit.
Nad otsisid teed alla kümme tundi. Otsisid 20 tundi. Otsisid 30 tundi. Ikka ei midagi. Kutsu või viimases hädas helikopter appi, nagu olid teinud mitmed teised.
Kuni lõpuks, kaks ööpäeva magamata, õnnestus neil liustikult siiski maha saada.
Aga ei, see polnud lõpp. Rannikuni jäi veel 35 kilomeetrit tolmust teed. Seljas kott kuni 60-kilose varustuse ja kelguga, jalad villis, õlad koti nailonrihmadest puruks hõõrutud, liikus Palo korraga paar-kolmsada meetrit, siis puhkas, siis liikus taas paar-kolmsada meetrit jne. «Mõtlesin küll vahel, miks seda teen, aga ei jõudnud kunagi mõttele, et alla anda,» tunnistab ta.
35 kilomeetrile kulus kaks päeva.
Milleks see kõik?
Aga sellepärast, et Palol on unistus, milleni on maailmas seni jõudnud vaid tosinkond meest. Tema pikad retked külmal maal on kõik allutatud eesmärgile jõuda peagi ihuüksinda suuskadel, ilma koerte ja muu kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Selleni, oletab ta, läheb veel kolm aastat ettevalmistust.
Ilmselt üritab Palo esmalt jõuda lõunapoolusele, sest seal on kindlam jalgealune ja pole karta jääkarusid. Liiati peetakse põhjapooluse vallutamist maailma kõige rängemaks ekspeditsiooniks.
Kuldreeglid Kuidas jõuda põhjapoolusele?
• Küsi nõu põhjapoolusel käinud polaarveteranidelt.
• Ära hoia kokku toidu ja varustuse arvelt – see saab saatuslikuks.
• Ära poe tormisel päeval telki peitu – torm paistab telgist alati hullem kui tegelikkuses.
• Aja end iga hommik teele, ükskõik kui vastumeelne see ka ei tundu.
• Liigu, muudkui liigu, ära jää 50-kraadise pakasega seisma; vajadusel jookse.
• Ära mõtle liiga palju ja ära kahtle, vaid tegutse.
• Ära anna alla, vajadusel rooma kas või neljakäpukil edasi.
• Sisenda endale ainult positiivseid ja ergutavaid mõtteid.
Allikas: explorersweb