Milleks suhkrule lisaained?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
30. juuli 2012 08:52
Moosisuhkrutes on lisaks tavalisele suhkrule ka pektiini, sidrunihapet ning säilitusaine. | FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Tallinna teeninduskooli kokaeriala kutseõpetaja Dina Aarma sõnul on põhiline moosisuhkrute ja -paksendajate koostisosa pektiin, mis moosi paksemaks muudabki. Peale selle on seal aga ka teisi ühendeid.

Vahtu tekitavad moosi keetmisel valgud. Nii et see, kas moos vahutab vähe või palju, oleneb Aarma sõnul lihtsalt sellest, kui palju on moosipaksendajas või -suhkrus lisavalke. Vahtu võtab vähemaks taimeõli, mida oli lisatud Diamanti moosisuhkrusse, millega meie katseski moosikeetmisel üldse vahtu ei tekkinud. Aarma ütleb, et see on normaalne ja moosi kvaliteeti ei mõjuta.

Veel lisatakse moosipaksendajatesse ja -suhkrutesse sidrunhapet, mis kiirendab keetmisprotsessi ja muudab moosi natuke happelisemaks. Küll aga on tema sõnul ebarealistlik mõne suhkru peal kirjas olev paariminutiline keetmisaeg. «Pektiin tahab toimimiseks ikka natuke keeda. 10–15 minutit peaks olema piisav,» rääkis Aarma.

Aarma ütles, et kõige parem oleks moosi teha muidugi puhta pektiiniga, aga seda ta viimasel ajal Eestis müügil näinud pole.

Üks võimalus parajalt paksu moosi saamiseks on lisada pektiinivaestele marjadele (maasikas, vaarikas, mustikas) moosi keetes pektiinirikkaid marju. Näiteks soovitab Aarma karusmarju. Tema sõnul peaks sel juhul korralikuks paksendamiseks vahekord olema umbes kaks kolmandikku pektiinivaeseid ja üks kolmandik pektiinirikkaid marju.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL