Kohtlajärvelane Aleksandr Vassiljev harrastab koerajooksu juba mitu aastat, öeldes, et see annab erilise ühtekuuluvustunde.
Koertekross treenib nii peremeest kui lemmikut
3. september 2012, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Avastasin selle enda jaoks üsna hiljuti. Kõik algas sellest, et jätsin suitsetamise maha ja hakkasin jooksmas käima. Algul jooksin lühikesi distantse – 100 ja 200 meetrit, seejärel juba keskmisi ja pikemaid. Möödunud aastal ja tänavu olen mitmesugustel veteranide võistlustel võitnud sadakond medalit,» rääkis Aleksandr Vassiljev Põhjarannikule. «Siis kuulsin Tšehhi sõpradelt sellisest alast nagu koerakross ja otsustasin proovida.»
«Meie koer on lihtsalt pöörane. Varem temaga jalutamas käies sai teda tirimise eest pidevalt hurjutatud. Aga nüüd, kujutage ette – tal on vabadus. Silmad põlevad – koer on õnnelik,» lisab Aleksandri elukaaslane Tatjana Žitškuviene, ühtlasi mehe ja koera peamine treener.
Nii sai uhke nimega Satangin Always On My Mind, kodus lihtsalt Aila, koerakrossi võistlustele ja võib juba ette näidata mitu Balti karika etapivõitu. «Need võistlused koosnevad viiest etapist ja toimuvad viies riigis – Balti riikides, Venemaal ja Poolas. Meie võime uhkust tunda Leedu ja Sankt-Peterburgi etapivõitude üle, seda muidugi oma vanuseklassis – М50+. Eestis on selliseid võistlusi vaid üks kord aastas,» märkis Vassiljev.
Koerakrossis toimuvad Euroopa ja maailmameistrivõistlused. Piisavalt on tekkinud ka variatsioone. Kes ei saa koeraga koos joosta, võib sõita jalgratta, tõukeratta või kardiga. Koerakrossis on ka talviseid alasid. Läti ja Leedu on sellel spordialal arengu poolest Eestist. «Võistlusest võib osa võtta igasugune koer. Kuigi selle alaga tõsiselt tegelevad inimesed soetavad juba spetsiaalselt aretatud tõuge ja segatõugu koeri, oleme näinud, kuidas ka varjupaigast võetakse. Peaasi, et koer lihtsalt jookseks,» jutustab Tatjana.
Ta lisas, et võistlustel on nähtud ka taksi. «Kujutage endale ette, mis tähendab selle lühikeste jalgadega koerakese jaoks 5 kilomeetrit,» sõnas naine.
Tatjana sõnul ei vaja koer jooksmises erilist koolitust, seepärast on see lihtsam kui näitustel käimine. Võistluse demokraatlik iseloom teeb selle ka emotsionaalselt meeldivaks. Ka ei vaja see ala suuri investeeringuid varustusse ega treeningusse. Tuleb vaid muretseda spetsiaalsed rakmed oma neljajalgsele (kõige parem on koera tema jaoks spetsiaalselt mõõtude järgi valmistada), endale vöö ja veorihm.