Lapsed vajavad ennekõike liikumist, mitte trenni

Üheksa-aastane Anton käib esimesest klassist alates jalgpallitrennis, mis maksab 30 eurot kuus. Foto: Margus Ansu

Spordipedagoog soovitab vanematel lapse trenni sõidutamise asemel pigem ise dressid selga panna ja lapsega koos õue liikuma minna.

Kuigi viimasel ajal on kombeks trenni panna juba paariaastased jõnglased, ei ole Tallinna Ülikoolis töötav spordipedagoogika lektor Marion Piisang tendentsi üle rõõmus. «Sporditeooria kohaselt piisab, kui lapsed lähevad treeningule kuue-seitsmeaastaselt, sest siis kohanevad nad kergemini organiseeritud tegevuse ja uute kaaslastega, saavad endaga paremini hakkama,» nentis ta.

Samas leidub neidki spordialasid, mille treeninguteks on seitsmeaastane liiga noor. Näiteks on võrk- ja korvpalli õppimine lihtsam 10–12 aasta vanuselt ehk siis, kui käelihased ja ranne on piisavalt arenenud. «Võib-öelda, et spordialadega, mis nõuavad osavust, saab tegelema hakata varem kui jõudu ja vastupidavust nõudvate spordialadega,» rääkis õppejõud.

Väikelaste trenni viimist ei pea Piisang mõistlikuks, sest lastel pole võimet keskenduda ülesannete täitmisele pikemaks ajaks. Väikelaps tahab omatahtsi toimetada. «Kolmeaastaste liikumistunnid lasteaias on 15–20 minutit pikad ja isegi seal tekkis olukord, kus lapsed hakkasid nööre, mille peal tuli tasakaalukõndi teha, hoopis kokku rullima. Nad olid organiseeritud tegevusest väsinud,» rääkis Piisang, kes on töötanud lasteaia liikumisõpetajana.

Lasteaialaste jaoks on parim treening liikumine koos vanemaga, sest laps ootab ennekõike seda, et temaga tegeletakse, ja tegeleksid tema lähedased inimesed, nentis Piisang.  

«Armsad koolieelikute ja algklassiõpilaste vanemad, ärge vaevake pead sellega, milline spordiala teie lapsele kõige paremini sobiks. Pange dressid selga ja minge koos oma lapsega õue – jookske, hüpake, ronige, mängige palli, sõitke jalgrattaga, suvel matkake ja ujuge, talvel suusatage ja uisutage. Teie lapsest saab olümpiavõitja vaid siis, kui ta seda ise tahab ja kui kogu senine ettevalmistus tal selleks saada võimaldab,» sõnas ta.

Piisangu sõnul peaks lastel päevas olema vähemalt 60 minutit sellist tegevust, mis ajab neid higistama, hingeldama. «Ronimine, jooksmine roomamine, viskamine, hüppamine – neid nimetatakse põhiliikumisviisideks ja need omandatakse igapäevase kehalise aktiivsuse toel. Põhiliikumisviiside kindel valdamine loob aluse spordialade tehnika õppimisele.»  

Tänapäeva lastel on treeningutel ja kehalise kasvatuse tundides tihti raske seetõttu, et neil puudub tavaline liikumisoskuste baas. «Oluline on, et laps iga päev liiguks, mitte ei käiks vaid kahel korral nädalas trennis,» rõhutas Piisang.

Laste spordil on asjatundja sõnul nii oma head kui ka mitte nii head küljed. «Kui tegevus lapsele meeldib, kui see on talle jõukohane ja annab lapsele võimaluse kogeda eduelamust, siis on kõik hästi,» rääkis õppejõud. Kahjuks tuleb aga ette olukordi, kus lapsevanema valitud spordiala lapsele ei meeldi, ja sellisel juhul võib juhtuda, et laps loobub murdeeas spordiga tegelemisest.

«Laste ja noorte sportimisel on suurimaks ohuks varajane spetsialiseerumine. Ühekülgne treening ei loo alust sportlikule karjäärile, mida võib-olla nii mõnigi lapsevanem ootaks,» tõdes õppejõud.

Spordipedagoogi sõnul on uuringud näidanud, et lapsi köidab trenni juures ennekõike lõbus ja põnev tegevus, mitte võistluslikkus. «See (võitluslikkus – toim) on sportimismotiivide hulgas poiste seas kusagil neljandal kohal, tüdrukute seas on see veel kaugemal,» selgitas ta.

Soovitused

•    Lastel soovitatakse liikuda vähemalt 60 minutit päevas ja vähemalt viiel päeval nädalas.

•    Liikumine võib toimuda lühemate perioodide kaupa.

•    Koormus võiks olla mõõduka ja raske vahel («hingeldama ja higistama ajav»).

•    Enne murdeikka jõudmist ja murdeeas soovitatakse kahel korral nädalas harrastada luustikku ja lihaseid arendavat liikumist – pallimängud, aeroobika jms.