Ülekoormusvigastusest on võimalik paraneda mõne nädalaga, valu alla surudes edasi treenimine võib päädida pikaajalise probleemiga
Sporditraumat saab targalt tegutsedes ise leevendada
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
3. oktoober 2012, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spordis esineb kahte tüüpi vigastusi. Ülekoormusvigastused tekivad enamasti inimese kehaliste iseärasuste ja välistingimuste koosmõjul. «Ülekoormusvigastus on kroonilise mikrotrauma tagajärg,» ütleb sporditraumatoloog ja ortopeed Mihkel Mardna.
Näiteks võivad jooksjale trauma tekitada ebasobivad jalatsid või jooksuraja pinnas, samuti vale tehnika ja riietus. «Näiteks kui jookseme pidevalt maantee kaldpinnal,» toob Mardna esile.
Kõige sagedasem ülekoormuse sümptom on süvenev valu. «Esimese asjana tuleb valu põhjustav tegevus lõpetada,» soovitab Mardna. Kuid sellepärast ei pea veel sportimist lõpetama. «Näiteks jooksu saab asendada ujumise või rattasõiduga,» soovitab spordiarst.
Kui valutavale kehapiirkonnale õigel ajal puhkust anda, paranevad harrastussportlase ülekoormusvigastused enamasti ravita, lubab Mardna. Kui aga valu ei ole kahe nädalaga möödunud, tuleks konsulteerida arstiga, kes paneb diagnoosi ja määrab ravi.
Mardna sõnul on suurem probleem see, kui inimene endale valu ei teadvusta või seda eirab. «Valu on organismi ohusignaal, millele tuleb reageerida. Valu kannatades treenimine ei ole õige ja kui võtame valu summutamiseks valuvaigistit, võime hoopis suuremat kahju tekitada,» hoiatab arst. Vigastus võib muutuda krooniliseks, mis tähendab, et lihas- või sidekoes on toimunud struktuursed muutused.
«Selliseid patsiente on palju, kes ei ole õigel ajal arstile pöördunud või on end omal käel ravinud ega ole vigastusest lahti saanud. Viimases hädas pöördutakse arstile, aga vigastus on juba krooniliseks muutunud ja allub ravile tunduvalt halvemini,» hoiatab sporditraumatoloog.
Kui ülekoormusvigastuste puhul sõltub paranemine inimese kiirest ja õigest tegutsemisest, siis nihestuste, nikastuse ja venituste puhul on ravi enamasti keerulisem ning valu ja paistetust saab esmaabiga vaid leevendada.
«Ägedad spordivigastused tekivad jõu ja kiiruse koosmõjus. Nikastamine võib juhtuda korvpallimängus kukkudes või näiteks suusatades suurelt kiiruselt kukkudes,» toob Mardna näiteid.
Väga sageli esinev spordivigastus on hüppeliigese nikastamine. Selliste vigastuste puhul antavat esmaabi nimetatakse RICE (ingl rest – puhkus, ice – jää, compression – toestamine, elevation – tõstmine). «Vigastatud piirkonnale tuleb anda rahu, liiges maha jahutada ja fikseerida sidemega, mis aitab ka turse kontrolli all hoida,» kirjeldab Mardna. Samuti tuleb jalg kehast kõrgemale tõsta.
Kindlasti tasub Mardna sõnul võtta nikastatud jalast ära kets, kuna paarikümne minuti pärast võib see turse tõttu juba keeruliseks osutuda.
«Kui vigastus on tõsisem ja tegemist on kogu välimise sidemekompleksi vigastusega, tekib suhteliselt kiiresti verevalum, mis võib teinekord olla isegi tennisepalli-suurune,» ütleb Mardna. Kui sirgele jalale ei saa valu tõttu üldse toetuda, võib Mardna sõnul olla tegemist luumurruga.
RICE-esmaabi põhimõtted laienevad Mardna sõnul ka tõsisematele vigastustele, näiteks luumurrule. Seetõttu ei peaks arsti sõnul tervisesportlasel koduses apteegis sporditraumade esmaabiks olema muud peale külmakoti ja elastiksideme.