Sirje Niitra: ootamatu talv lõi jalad alt

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra.
Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Reede hommik üllatas kohe algusest peale nii hea kui halvaga. Sadas paksu lund, mis meeldis eriti meie Alaska malamuudile, kes sai lõpuks ometi möllata oma õiges elemendis. Paraku ei avanenud automaatväravad, mis ei jaksanud rasket lund eest ära lükata. Nii tuli lumelabidas välja otsida ja kühveldama hakata.

Pere kahest autost on üks tagasillaveoga ja suverehvidega, nii et seda polnud mõtet lumest puhtaks ajadagi – jäi sinna, kus oli. Teise autoga Jürisse tööle sõitma hakanud tütar helistas peagi, et sõidukid seisavad risti-rästi Iru mäel ja ei saa edasi ega tagasi. Sealt vabanenud, tuli tal veel kahes kohas, kus tee veidike tõusis, autoga ummikus istuda.

Lumeuputus oli kõigile üllatus, aga ega see lumi nüüd poole tunniga ka taevast alla tulnud. Ehk oleks saanud kriitilised kohad siiski enne saha ja soola-liivaga üle käia? Samal põhjusel ei suutnud 1A buss Viimsi piiril üsna väikesest tõusust üles sõita ja liiklus seisis seni, kuni juht lõpuks ise olukorra lahendas, leides läheduses olnud lumehunniku alt liiva.

Kuna bussi peale ei saanud loota, hakkasime helistama taksofirmadesse. Kui algul panid need oma kliendid lihtsalt pikalt muusikat kuulama, siis hiljem ei võetud enam üldse telefoni. Üks dispetšer, kes õnnestus lõpuks toru otsa saada, ütles, et päevased juhid pole veel alustanud, käigus on vaid üks masin ja helistagu me hiljem.

Miks on alati nii, et siis, kui taksot kõige rohkem vaja, seda ei saa? Olgu põhjuseks halb ilm, suured pühad või laulupidu, aga vahel võid taksot ootama jäädagi. Enamasti öeldakse otse, et pole mõtet helistada. Kas tõesti ei saaks vajadusel rohkem autosid välja panna? Juhid, enamasti ettevõtjad, on ju suuremast teenistusest huvitatud. Päeval kurdavad nad küll üksteise võidu klientide vähesuse üle.

Lõpuks suundusime bussipeatusse. Buss numbriga 1A (miks see A küll seal lõpus, ei suuda mõista, sest teisi numbriga 1 busse Tallinnas pole) oli puupüsti täis, sest eelmine oli vahele jäänud. Aga peaasi, et tuli, rõõmustasime, nagu hiljem selgus, siiski ennatlikult. Nimelt hakkas see mõne peatuse järel venima ja lülitas ohutuled sisse. Bussijuht ütles vene keeles, et sõiduk on ülekoormatud ega jaksa vedada. Esimese ähmiga ütles ta, et bussis on 3000 inimest, hiljem aga parandas, et 300.

Lõpuks läks buss päris katki ja pidime teise peale kolima. Seegi oli juba varem peale võtnud ühe teise sõiduki rahva. Inimesed helistasid üksteise võidu töökohtadesse ja teatasid, et jäävad hiljaks. Aga muidu olid kõik rõõmsad ja sõbralikud, sest viimase aja hallus ja pimedus oli ühtäkki asendunud valge lumevaibaga.

Kui paljudeks asjadeks on raske varakult valmis olla, siis lume tulek on ja oli ka seekord ette teada. Ehk oleks saanud selleks siiski pisut paremini valmistuda? Ja see kehtib meie kõigi kohta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles