Kodumaine disain on eestlaste seas au sisse tõusnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paar aastat tagasi käisid vanemad inimesed siin poes ning tegid pika näo ja ütlesid, et need asjad ei ole nende jaoks – selline kirju-mirju,» rääkis Eesti käsitöö poe Misu omanik Kadri Tulev. «Nüüd käivad needsamad inimesed siin ning ostavad oma sõbrannadele kingitusi ja endale midagi. Suhtumine on sada protsenti muutunud.»
Tema sõnul on Eestis palju disainereid, kuid enamik neist teeb väga sarnaseid ja ebaoriginaalseid asju, et neid odava hinnaga internetis maha müüa. Kõikidest tegijatest oma poodi sobivad disainerid välja valida on tema sõnul suur töö ja parimaid üles leida raske.
Disainer Helen Valk-Varavini sõnul on kohalikul disainiturul toimunud klassikaline turumajanduse tsükkel – tekkis nõudlus, tuli üha uusi pakkujaid ja hinnad on läinud odavamaks.
«Praegu on Eestis ehete tegijaid küll nii palju, et on võimalik leida igas hinnaklassis ja stiilis asju,» lausus ta.
Enamasti internetis
Kõige minevam Eesti disainerite kaup on kõrvarõngad, mille hind võib alata isegi paarist eurost ja mida ei ole ühel naisterahval kunagi liiga palju. Kui kõige massilisem Eesti käsitööesemete müük toimub internetipoodides ja eriti Facebookis, siis avatud on ka väga palju väikeseid disainipoode.
«Päris paljud disainerid müüsid kõigepealt oma asju teistes poodides ja kui nägid, et läheb hästi, siis tegid oma poe,» kirjeldas Tulev. «Aga äri läheb kõigil erinevalt. Paljud on õige pea oma poed kinni pannud, aga need, kes on alles jäänud, on ka väga palju vaeva näinud.»
Misu poe edu võtmeks peab ta realistlikku lähenemist. Esimene kauplusepind üüriti äärelinnas ja praegune asukoht Kaarli puiesteel on nende jaoks juba kolmas – edasi on liigutud järk-järgult.
Ka Valk-Varavin alustas oma ehete müüki aastate eest ühes Tartu käsitööpoes, kuid nüüdseks on tal oma ateljee Tartu Raekoja platsil ning õige pea välja tulemas isegi pesukollektsioon.
«Alguses oli muidugi väga raske, aga nüüd vaatan, et läheb juba väga hästi. Nii et minu arvates on küll võimalik Eestis disainerina ära elada,» rääkis ta.
Turg üsna täis
Maia Sermand, kes müüb oma ehteid Ideelaeka kaubamärgi all ja on erialalt õmbleja, nendib aga, et temal õmblemine, isetehtud ehete ja kudumite müük siiski endale palka maksta ei ole võimaldanud. Pigem läheb kõik teenitu uuesti materjalidesse.
Sermand aga ei levita oma kaupa disainipoodidesse, kuna arvab, et seal läheks selle hind juurdehindlusega liiga kõrgeks, vaid müüb peamiselt ise interneti teel.
«Aga turg on tegelikult väga täis ka. Tegijaid on väga palju ja konkurentsis püsida ei ole lihtne,» kirjeldas Sermand, kes on lisaks hakanud paigaldama geelküüsi, mille puhul näeb isegi potentsiaali kunagi endale palk välja teenida.
Kõik disainerid kinnitavad, et nende peamised kliendid on eestlased, mitte turistid. Tulevi sõnul ostavad eestimaist disaini peamiselt naised alates 30. eluaastast.
«Nüüd on ka vanem generatsioon hakanud viguriga käsitööd hindama. Ostavad endale mingi humoorika asja, riputavad kaela ja on rõõmsad. Inimesed on julgemaks läinud,» kirjeldas Tulev.