Pilkupüüdvad rehemajad külamaastikul

Tuhast tõusnud: Mäe-Seema elumaja taastati arhitekt Mart Keskküla juhtimisel.

FOTO: Martin Siplane.

Eestlaste põline eluhoone – suitsuste lagede, väikeste akende ja madalate ustega rehielamu – pole sugugi hävimisohus, küll aga pidevas muutumises.
 

Uus rehemaja: Otepää lähedal asuva maakodu projekteerisid arhitektid Laur Pihel ja Tauno Aadma.

FOTO: Martin Siplane.

Põlvest põlve pärandatud: Simmu talu restaureeriti arhitekt Andres Põime suunamisel.

FOTO: Martin Siplane.

Eeskujulikult korda tehtud: Lillemäe rehielamu Kursi kihelkonnas. Arhitekt Meelis Press.

FOTO: Martin Siplane.

Valgusküllane: Nurga talu rehemaja projekteeris Liis Keskküla.

FOTO: INDREK ALLMANN

Moodne ja mugav: Lillemäe talu rehealusesse on kujundatud vannituba. Arhitekt Meelis Press.

FOTO: INDREK ALLMANN

Uues kuues: Hiiumaa Juhani talu rehielamu renoveeriti Katrin Kaburi kavandite järgi.

FOTO: INDREK ALLMANN

Tulevikunägemus: ultramoodsa «Rehemaja paberil» joonistas arhitekt Indrek Allmann.

FOTO: INDREK ALLMANN

Huvitava ülevaate rehielamu käekäigust annab Rotermanni soolalaos avatud näitus «Moodne rehemaja. Arhailise ruumi uuestisünd».

Üks selle kuraatoreid, vabaõhumuuseumi projektijuht Elo Lutsepp selgitab, et enim on rehemaju alles Saaremaal, Muhumaal, Hiiumaal, Läänemaal, aga neid kohtab ka Mandri-Eestis, eriti Järva- ja Raplamaal. Tõsi küll, enamjaolt on need eelmisel sajandil järk-järgult tänapäeva nõuetele vastavalt ümber ehitatud, nii et algupärasena on säilinud vaid mõned üksikuid.

Arhitektuurimuuseumi teaduri Karen Jagodini sõnul ongi vastse väljapaneku eesmärk uurida, kas ja kuidas rehemaja nüüdisaegses arhitektuuris vastu kajab. Taastatud rehemajade kõrval esitletakse näitusel seitset moodsat eramut/maamaja.

«Vana ja uue ühisjoon võib lähtuda vormist – palkhoone, rookatus, terviklik maht vms,» selgitab Jagodin. «Keerulisem on leida seoseid ultramoodsate elamutega, mille puhul on arhitekt lähtunud rehemajast kui ruumilise alateadvuse külge traageldatud sümbolist.»

Soolalaos saab ülevaate, kuidas 21. sajandi inimene oma elustiili ja kommetega ülepea arhailisesse rehemajja sobitub. Ajaloolise hoone ülesehituse, materjalide ja omapära väärtustamine ei tähenda ju veel, et peaks ilmtingimata elama n-ö muuseumis.

Tuues vanasse majja kõik moodsaks eluks vajaliku – kütte, vee, elektri jne – ning hoides samas tallel seda, mis teeb sellest just rehemaja, peab omanik leidma asjaliku rakenduse suurtele abiruumidele. Meie päevil ei kasuta ju keegi rehealust rehepeksuks ega pea samas koduloomi, nüüd on sinna mõttekas sisse seada elutuba või söögituba-kaminasaal.

Teine suur probleem on, kuidas saada ajaloolist hoonet lõhkumata algselt väikeste akendega pimedatesse tubadesse rohkem valgust. Levinud lahendus on rehealuse uste asukohale akende kavandamine, valikuliselt katuseakende lisamine või olemasolevate avade mõistlik suurendamine.
Oluliselt mõjutab rehemaja käekäiku sealne elamisviis.

Suvekodu ei vaja (lisa)soojustamist ning seal saab läbi ka vähemate mugavustega kui majas, kus elatakse aasta ringi. Jagodini meelest on näitusel väga vahva jälgida näiteks Emil Urbeli Vergi maja ning Indrek Allmanni ja Tarmo Milleri tare ühel Lääne-Eesti saarel.

«On üks iseloomulik väljend, mida vanade majade taastamise juures kasutatakse – surnuks remontimine,» mainib Jagodin. «Vanas majas peab säilima tema hõng ja iseloom. Õdususega võluvad Juhani ja Lillemäe talu, samuti mitu Muhu saarele koondunud meeleolukat majapidamist.»
Näitus «Moodne rehemaja. Arhailise ruumi uuestisünd» jääb arhitektuurimuuseumis avatuks 23. detsembrini.

Tagasi üles