Kuuskemaade ilus ootus

Helge elutuba: siit avanevad lummavad vaated merele, promenaadile ja kuursaalile. Foto: Toomas Tuul

Advendiaeg on hingelise puhastumise aeg, mil ma kaalun, kuidas võiksin parandada mõne oma vea või varasema eksimuse, arutleb kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa oma pere tagalas, avara vaatega elamises Haapsalus.
 

Haapsalu on Kuuskemaadele südamelähedane. Jüri vanemad käisid siin suvitamas juba enne
I  maailmasõda ning sõjaeelses Eesti Vabariigis anti tema vanaemale, näitlejanna Betty Kuuskemaale kahel korral Haapsalu teenelise suvitaja aumärk.

«Vanaema ja vanaisa võtsid mu juba lapsukesena Haapsallu kaasa. Nendest ammustest aegadest on mu mällu sööbinud tuppa kanduv lillede lõhn, lindude laul, mesilaste sumin ning kerge tuulekahin mereäärsete aedade õunapuude lehtedes – ja seda südasuvist täiusliku harmoonia tunnet olen ma oma lapsepõlvest vanemasse ikka kandnud... Viimastel aastatel oleme abikaasaga aina sagedamini, lausa igal võimalusel Tallinnast rahulikumasse Haapsallu siirdunud,» tunnistab hiljuti 70. sünnipäeva tähistanud mees.

Tema sõnul on pärast päevast või paarist puhkust rahus ja vaikuses  jaksu pealinnas jälle viis-kuus päeva rääkida ja naeratada, toimetada ja kirjutada. Olla ühiskondliselt ja ametkondlikult aktiivne.

ILU TEENISTUSES
Kuna Aet ja Jüri Kuuskemaal on sümpaatia vanade asjade vastu ja ka kollektsioneerimiskalduvused, siis on nad aastatega hulga toredaid asju soetanud. Külalisi võõrustades ja söömaaegadeks lauda kattes

eelistavad nad siiski kõige enam sinise maalinguga Meisseni portselani.
«Need ajastud ja stiilid, millest meil on mitmesuguseid lauanõusid ja muud kraami, ulatuvad barokist tänapäevani. Tore on kodu sisustamisel mänglev olla ja mänglevusest saame hää meelega osa nii minu kallis kaasa Aet kui ka mina,» räägib Jüri Kuuskemaa.

«Kuigi tema on eelistanud uuemat ja moodsamat – 20. sajandi ja Eesti rahvuslikku –, mina aga kosmopoliitsemana  gootikast barokini, sealhulgas välismaist. Aga oleme abielus 1978. aastast peale ja pisitasa on meie huvid ja maitsed lähenenud. Seetõttu polegi meil omavahel stiilialaseid konflikte.

Aeg-ajalt tunneme lapselikku rõõmu, kui oleme mõne uue vana asja soetanud.»
Jüri Kuuskemaa «kolikamber» paikneb ürgses mantelkorstnaga majas, mida ta  remondijärgus oleku tõttu pilklikult barokkbarakiks kutsub. Samas kohas veetis suvesid tema isa Madis koos oma vanematega, ja hiljem tegi seda ta ise koos vanavanemate Betty ja Augustiga. Põlvkondade sidemeks on aias kõrguv Jüri vanaisa istutatud tamm.

Täiesti elamiskõlblik on juba mereäärne korter, mida Aet eelistab.
Valgusküllase elamise südameks on rõdu ja  avatud köögiga elutuba. Ruumile annavad kordumatu näo eri ajastutest pärinev mööbel, pildid  ja kribu-krabu. Seinal ripub Aet Kuuskemaa ema kunstnik Elgi Reemetsa kootud piltvaip «Klaveritund». Sisseehitatud mööbli ja kamina kavandamisel pole kasutatud kõrvalist abi, sellega on Aet ise toime tulnud.

PÜHADELE MÕELDES
Rõdu sobib hästi jõulukuuse paigutamiseks. Valguskettidega ehitud kuusk pakub silmarõõmu nii pererahvale kui ka mere ääres jalutajatele. Juba advendiajal kujundab Aet mõned talvistest meeleoludest kantud natüürmordid ka avaratele aknalaudadele.

«Aasta lõpule vastu minnes on õige aeg juurelda, kuidas lunastada seda, mida oleme teinud halvasti või tegemata jätnud. Kelleltki andeks paluda, olla osavõtlikum nii omade kui ka võõraste suhtes. Annetada almust ka kerjusele. Me peaksime advendiajal olema rohkem avali hingega,» mõtiskleb Jüri Kuuskemaa.