Kolm hädavajalikku sammu karjääri planeerimisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noorte, nagu ka vanemate inimeste karjääri planeerimine peaks koosnema kolmest sammust: kes olen mina, mis on võimalused, kuidas neid saada. Kahjuks kooliharidus väga palju inimeseks olemise oskusi ei lihvi ja alust väga põhjalikule enesetundmisele ei pane. Selleks peaks meil õppekavas olema märksa enam praktilist psühholoogiat, väärtuskasvatust, eetikatunde jms.
Hea, kui noortel on hobisid, nii füüsilist pingutust nõudvaid kui loovaid, mis õpetavad end erinevate nurkade alt vaatama. Tore, kui neil oleks avar silmaring ja suur lugemus. Nii kaua kui töökogemusi ette näidata pole, mängibki rolli kooliaja aktiivsus: kas osalesin projektides, töötasin koolivaheaegadel, olin kaasatud heategevusse jms. Head tulemused ainetes on samuti argument, mida tasuks CVsse märkida. Lisaks kõik valikained. Samuti on oluline hobid põhjalikumalt lahti kirjutada, sest need on sageli kõnekad.
Mõtteharjutuseks võiks mõelda 20 omaduse peale, mida lihvib näiteks mägimatkamine ühe noore isiksuses. Või laulmine. Või näitlemine. Või robotite ehitamine. Töö saamisel on ühtviisi tähtsad nii kogemused kui ka loomuomadused. Avatud, vahetutel, pühendunud, tulemusele orienteeritud noortel on lihtsam leida eneseteostust kui neil, kes on väga vaoshoitud, kelle suhtlemisoskused on kehvakesed, kes pole endast teadlikud.
Siin ei mõtle ma kindlasti mitte «raamatumüügi stiilis ülemüüki», vaid selget taju, kes olen mina, mida ma suudan, mida mitte. Kui kiiresti õpin, kohanen ja mida oma eluga peale kavatsen hakata? Võimalustele mõeldes oleks hea selekteerida huvi pakkuvad valdkonnad ning otsida koostööd huvipakkuvatest ettevõtetest, mitte suvaliselt kandideerides hea õnne peale loota.
Need noored, kes on aktiivsed, tegelevad endaga ja otsivad väljakutseid, hätta ei jää. Samas näen iga päev oma töös, kuidas noored sageli valivad põhikooli lõpus hetkeemotsioonide ajel, analüüsimata ennast ja mõtlemata laiemalt. Nii võidakse teha valik kutsekooli kasuks ainuüksi seetõttu, et «õppimisest on siiber ees», mitte seepärast, et keevitaja, abikoka või ehitaja amet oleks unistuste töö.
Nende noorte hulgas on palju neid, kel nutti nii matemaatikas kui füüsikas ja keda võiks oodata eest näiteks IT-valdkonna inseneri karjäär, kuid kes puusalt tulistades selle võimaluse maha mängivad. Lootusetu pole kindlasti ka see olukord, kus mõned läbimõtlematud valikud sisse tulevad, alati on võimalik õpingutega jätkata ja ka eneseteostust hiljem soovitud suunas keerata.
Praegu on tavaline, et noored otsivad end kolmekümnendateni, õppides ja kogedes erinevaid asju. Ja kuna karjääri definitsioon on rahuldustpakkuv eneseteostus, siis nii kaua kuni nad ise õnnelikud on, pole muretsemiseks põhjust.