Väikelaste vanemate jõulud algavad ammu enne seda, kui poed tõstavad kulla-karra lettidele. Juba keset suurt sügist hakatakse lastevanemate koosolekul rääkima jõulupakkidest ja -peost ning siis saab ilmekalt selgeks, kui erinevates maailmades elavad Eesti pered.
On üks osa vanemaid ja üldjuhul ka kõige häälekamad, kes tahavad lasteaia jõulupeost teha tõelise muinasjutu ning kes soovivad hinnalise jõulukingitusega kompenseerida kasvatajate närust palka. Kusjuures nad ei suuda kuidagi mõista, miks teised vanemad nende hinnangul igati mõistliku ettepanekuga nõus ei ole.
Üldjuhul pole ka teistel vanematel midagi selle vastu, et kolme kasvatajat 50-eurose spaapaketiga premeerida, aga kingituse osalustasu käib neile lihtsalt üle jõu. Kui lasteaia jõulupidu koos lapse ja kasvataja kingirahaga läheb ühe lapse kohta maksma 15 eurot või enamgi, siis selliste emade jaoks nagu mina, kellel on üks väikelaps ja peres kaks palgasaajat, pole see rahakotti auku lööv summa.
Aga kui peres on lapsi rohkem või on tööd vaid ühel vanemal, siis võib näiliselt väiksel summal olla pere eelarvele laastav tagajärg. Ära ei maksa unustada ka seda, et tänapäeval on noortel peredel üldjuhul lisaks kommunaalmaksudele vaja tasuda ka õppe- ja eluasemelaen ja autoliising ning need summad söövad ka igati korralikuna tunduva palga üsna pisikeseks.
Tean, et mõnes lasteaias on püütud olukorda lahendada nii, et iga pere sokutab jõuluvanakotti näiteks raamatu, aga ka sellest pole alati abi, sest nii mõnigi pere kasutab seda võimalust oma elujärje näitamiseks, kuigi eelnevalt oli kingituse piirsumma kokku lepitud.
Kuuldavasti on ka neid peresid, kes lihtsalt jätavad lapse jõulunädalaks koju, kuna neil pole peo- ega kingiraha. Sellist käitumist ei saa peredele pahaks panna, eriti kui teised vanemad nõuavad, et kallile kinkekaardile lisatavalt jõulukaardilt tuleb välja jätta nende laste nimed, kelle vanematel polnud selle eest tasumiseks raha.
Ma ei arva, et jõulupakkide jagamisest tuleks lasteaias loobuda või see hoopiski ära keelata, aga äkki tasuks seda plaanides säilitada kainet meelt ja arusaamist. Meie kõrval elab palju inimesi, kes teevad oma tööd ausalt ja hästi, kuid kelle palk on lihtsalt väga väike.
Lapse kõige olulisem kink peaks ikkagi olema jõuluvanakotis 24. detsembril. Kasvatajate palga eest peavad aga hea seisma riik ja omavalitsused ning neid saab mõjutada valimas käies.
Muide, olen elus pidanud paar korda teiste lastevanemate käest raha koguma ja minu kogemuse kohaselt on alati paar peret, kes lihtsalt ei maksa. Kusjuures maksmata ei jäeta mitte seetõttu, et summa oleks suur, vaid pigem vastupidi.
Summa on nende perede jaoks sedavõrd tühine, et kui võlgu olemist meelde tuletada, siis solvutakse, et nii väikse summa pärast üldse ühendust võeti. Need, kel rahaga kitsas, maksavad kogutava summa kohe ära, hoides kokku kasvõi igapäevase leiva pealt.