Anu Saagim: jõulumuinasjutt
22. detsember 2012, 09:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edukas naine, kelle põhiline toiduvalmistamisvahend on mikrolaineahi, otsib jõuluks välja tädi Juula vana retseptivihiku ja seob ette päkapikkudega põlle. Küpsekartulid ja põrsapraad, jõulukook ja piparkoogid peavad maitsma täpselt nagu 1969. aasta jõulude paiku armsa tädi Juula pool.
Ainuke viga on see, et kapist pole võtta seekord ehtsat võid ega vahukoort. Nende asemel on peen oliiviõli ja taimerasv. Kartulidki pole vanaema põllult, vaid Stockmanni toiduosakonnast. Mamma lihtsa praeahju asemel on multifunktsionaalne, sisseprogrammeeritud küpsetusprogrammidega imeahi, ja tädi Juula jumaliku meelerahu asemel karjäärinaise pillikeelena pingule tõmmatud närvid.
Naisele meenub, et toiduvalmistamisse suunatud tunded ja meeleolu salvestuvad otse toidu maitsesse. Seepärast teeb karjäärinaine pausi, sätib end vaibal lootoseasendisse ja mediteerib pisut.
Jõululaud peab olema lookas nagu nõukaajal. Süüakse nii palju kui sisse mahub, ja pisut rohkemgi veel. Kohustuslikud pausid teleka ees võib täita pähkleid ja komme nagistades. Pidulaual troonib aukohal rasvane siga või hani, millel on eriliselt peen mekk. Plastiku oma.
Kuid kõigepealt tuleb see lihakäntsakas leida ja koju tassida. Karjäärinaine saab selle loomulikult koduteele jäävast marketist, pisut enne sulgemist. Sügavkülmiku kastist vaatavad seks ajaks vastu tavaliselt imepisike ja üleelusuurune purakas. Naine krabab muidugi suurima. Jõulud ikkagi!
Koju jõudes selgub, et selle sulatamiseks tuleb varuda vähemalt seitse tundi. Ja isegi kui ime peaks juhtuma pisut varem, ei mahu hani ja köögiviljad intelligentsesse küpsetusahju ühel ajal. Mis kõige alatum, tädi Juula retseptivihikus polegi kirjas soovituslikku küpsetustemperatuuri, ajast rääkimata. Selgub, et Juulal oli oma puukoldega hoopis teistsugune suhe. Isiklik.
Karjäärinaise põsed õhetavad ja hingamine tiheneb. Naine võtab aja maha, süütab lõhnaküünlad ja püüab rahuneda joogatades. Õiget hingamisrütmi otsides meenub, et väänikutele sai lubatud, et kuusk tuuakse seekord hoopis metsast.
Lapsed ei taha enam istanduses kasvatatud trendikat nulgu või ostukeskuse ukse taga konutavat männipuud. Kunstkuusest rääkimata. Ehtima ollakse nõus vaid ehedat eestimaist.
Lapsed autosse ja lähimasse metsatukka. Viimati sai talvel kottpimedas metsas käidud vist keskkooli ajal. Suusalaagris, kus oldi orienteerumas. Naine sumpab metsa all jooksutossudes. Kuused pole siiski need, mis sisustusajakirjades nähtud. Puud nagisevad, kakk huikab, meenub «Seenelkäik» ja piss tuleb püksi…
Kiirelt tõmmatakse maha lähim jõulupuud meenutav tuust ja tagasi auto juurde. Selgub, et Eestimaa uhkus ei mahugi Peugeot’sse. Puu murtakse kahekorra ja surutakse juhiistme kõrvale.
Maalriteibiga kokku vussitud jõuluime kõigub elutoa nurgas. Pisut märgunud kingipakid selle all. Poolsulanud hani on eskorditud rõdule, õnneks leidus Statoilis täiesti suhupandavaid verivorste.
Hooldekodust kohale komandeeritud Juula-tädi ei pahanda. Räägib hoopis lustaka loo aastast 1969, kui ta üritas koos karjeristist kaasaga paari tunniga perele jõulumeeleolu luua. Just sellise, mis oli mällu sööbinud lapsepõlvekodust Pärnumaal.