Nende noorte paaride voodis ei laiuta rõõsa imik. Nende teki alt paistavad välja hoopis karvased käpad.
Moodne perekond – noorpaar ja neljajalgne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usutavasti on nii mitmedki noorte täiskasvanute vanemad leidnud end kimbatusest: harjumuspäraste mänguasjade asemel tuleb uut sorti «lapselapse» kinki otsida hoopis loomapoest. Üllatab ju üha enam noori oma vanemaid õige pea pärast kallimaga kokku kolimist karvase «järeltulija», kutsika või kassipojaga.
«Kuna mu ema on selline naissoost Monk ehk suur puhtusearmastaja,» räägib «Ringvaate» reporter Hedli Mangus (26), «siis me õega lapsena endale koera võtta ei saanud – ei mingeid koerakarvu, ütles ema. Nüüd ta naerab, et me õega «karistame» teda sellega, et võtsime mõlemad koerad ja viime neid pidevalt tema juurde hoida.» Mangus on nelja ja poole kuuse Jack Russelli terjeri Franky omanik.
Manguse elukaaslane, ärimüügijuht Ivo Kallasmaa (26) lisab, et nii naise isa kui ka tema ema ütlesid koera võtmise plaanist kuuldes, et tehke parem lapsi, alustage õigetpidi. Kuid neil on elus alles praegu kõik hakanud paika loksuma. Käsil on päris oma kodu renoveerimine, ja töösse on just sisse elatud. Nad vajavad veel natuke kahekesi olemise aega. «Või noh, nüüd siis kahe ja poolekesi,» täpsustab Mangus kutsika suurtesse silmadesse vaadates.
Elen (27) ja Siim (29) Suvi abiellusid poolteist aastat tagasi ning kasvatavad suisa kahte Jack Russelli terjerit, kellest Ronja saab varsti kolmeseks ja Hugo kevadel aastaseks. Kuid kõigepealt oli nende peres hoopis kass.
«Kolisime kokku, kui olime kaks aastat suhelnud, ja mina tahtsin väga kassi võtta,» kirjeldab loomaarsti haridusega Elen esimese «lapsukese» saamislugu. «Aga esimese hooga arvasin, et me ei saa teda endale majanduslikult lubada – kassilgi ju vaja süüa ja temaga tuleb arsti juures käia. Natuke hiljem ei pidanud ma aga enam vastu, ja nii see kassipoeg meie koju jõudis.»
Kui kass oli neile juba neli aastat rõõmu pakkunud, hakkas Elen koera tahtma. Kuna noored elavad kahetoalises korteris, sai koeratõu valikul lisaks tõu iseloomule otsustavaks ka suurus – Jack Russelli terjer tundus elamisse kenasti ära mahtuvat.
Mahtuski, ja neist said kassiga suured sõbrad. Läks aga mööda vaid aastake ning pere kass suri. Koerale võeti uueks seltsiliseks õige pea veel üks kutsikas. «Nad võtavad tegelikult nii vähe ruumi, et mõni mahuks siia isegi veel,» naljatleb Elen.
Hambaarst Tiiu Tedrema (24) ja teedeehitaja Kristjan Kivimaa (29) armastavad väga kasse ning nende meel läheb alati härdaks, vaadates loomakesi, kelle hoolimatud inimesed on hüljanud või kelle vastu elu lihtsalt karm on olnud. Kassi võtmist kaalusid nad pikalt ja põhjalikult, kuid ühel päeval varjupaika minnes sealt enam ilma kassita ära tulla ei suutnud. Kiisu nimeks sai Triibu.
«Oleksime tahtnud lausa nad kõik endale võtta ja neile armsatele karvapallidele kodu pakkuda,» õhkab Tedrema, kelle sõnul on nad Kristjaniga pigem kassi- kui koerainimesed.
Nii tudeng Hannela (23) kui ka füsioterapeut Taavi (26) vanematel oli olnud koer, ja kokku kolides tekkis paaril võimalus endalegi loom võtta. «Uurisime koeratõugude kohta, ja kuna oleme mõlemad sportlikud inimesed, siis mõtlesime dobermanni peale. Läksime üht pesakonda vaatama ja tagasi tulime juba kutsikaga,» meenutab Taavi, kuidas nende koju jõudis dobermann Voltaire ehk Volli.
Emme ja issi
Eelviidatud noorte paaride arvates ei leidu nende elus eri põhjustel seni veel lapsele kohta. Samas leiavad nad lapse ja looma kasvatamises nii mõndagi sarnast.
«Meie koer teab meid nime all Emme ja Issi, seega võib öelda küll, et täitsa lapse eest,» muheleb Taavi. «Koera peab samamoodi üles kasvatama, teda toitma, harima, tema eest hoolitsema ja teda armastama, nii et väga suurt erinevust ju polegi. Kuigi peab ütlema, et koer on siiski palju iseseisvam kui väike inimene.»
Ka perekond Suvi naispool tunnistab, et nemadki kutsuvad end koerte emmeks ja issiks, ning see paneb isegi mõtlema, mis saab siis, kui päris lapsed tulevad.
Mangus ja Kallasmaa on «emmetamist» seni vältida suutnud, siiski on kutsikas neile sõna otseses mõttes külje alla pugenud. «Alguses ta magas oma pesas meie voodi kõrval,» kirjeldab Mangus. «Öösiti kisas ja nuttis. Siis sirutasid käe pessa, paitasid ja kutsikas magas edasi.
Mingi hetk sai ta selgeks telekalaua kaudu voodisse hüppamise ja kui me ta maha tagasi tõstsime, algas tõeline südantlõhestav kisa. Õige pea ei olnud enam isegi telekalauda voodisse hüppamise vaheastmeks vaja, ja kui olime teda 28 korda maha tõstnud, andsime lõpuks alla ja jätsime ta voodisse.»
Sellest hoolimata loodab Mangus, et tulevikus lapsega ta siiski nii kergesti alla ei anna.
«Ses mõttes on ka natuke värskete lapsevanemate tunne,» lisab Mangus, «et vahel me lihtsalt pool tundi vaatame ja imetleme Frankyt, paitame ja silitame ja päevas korra ikka ütleme teisele, et vaata, kui ilus koer meil on.»
Kui keset intervjuud kutsika piimahammas logisema hakkab ja ige veritseb, hüppavad noored murelikult koera juurde ja tekib elav arutelu, kas hambakese peaks lahti kangutama või saab ta sellega ise hakkama.
«Juba esimesel nädalal salvestasime koerte kiirabi numbri endale telefoni,» meenutab Mangus. «Kõigepealt oli kahtlus, et ta sõi ühe soki ära, teinekord lõikasime küünt liiga palju ja veri ei tahtnud kinni jääda. Toona küll elukaaslane tõreles minuga, et kui sa esimeste päevadega juba koera ära suudad tappa, mis sa siis veel lapsega teed.»
Ettevalmistus inimlapse jaoks
Lohutuseks lootust kaotama hakkavatele tulevastele vanavanematele võib öelda, et kõigi Arteri usutletud paaride kinnitusel pole nad lemmiklooma võtnud lapse asemel. Pigem on see justkui ettevalmistus inimlapse saamiseks.
«Minu käest küsis üks kursavend, et Hedli, sa võtsid koera – kas tead ka, mis sellele järgneb,» lausub Mangus naerdes. (Teadagi: lapsed.)
Kallasmaa lisab, et ka tema sõbrad ütlesid, et «nii see kõik algab: natuke aega veel, siis esimene laps, teine ja pulmad».
Noored panevad kõigile lemmikloomasooviga paaridele südamele, et looma võtmisega kaasneb suur vastutus, samuti lisakulutused, ja sõbrad-sugulased peaksid olema valmis lemmikut enda juurde võtma. Perekond Suvi koertel on näiteks kasuvanemad, Manguse ja Kallasmaa Frankyl ristiema ning head sõbrad, kes on valmis koeraga jalutama minema isegi pärast pikka klubiööd.
Samas kinnitavad kõik intervjueeritud noorpaarid, et peale lemmikloomapilte täis telefonide, riietesse hammustatud aukude ja mänguasju täis põranda pole karvased pereliikmed nende elus muid suuri muutusi tekitanud. Rõõmu neljajalgsest lemmikust on aga kõigil kuhjaga.
«Elu on ainult paremaks läinud,» kinnitab hambaarst Tiiu Tedrema, kassiomanik. «Alati, kui koju läheme, tuleb üks karvapall ukse peale vastu ning hommikuti on väga armas ärgata nurrumise saatel.»
*
Loo autori peres kasvab samuti lapse asemel mops Mia.