Jõuludest on saanud täieõiguslik kommertspüha, millel pole paljude inimeste jaoks praktiliselt mingit muud mõtet kui üksteisele asjade ostmine ja saamine. Eks lapsedki oota ju pühade puhul peamiselt päkapikke ja jõuluvana. Ning seda, mida me kingiks ostma peame (tundub, et sel aastal vaid tahvelarvuteid ja nutitelefone), ütlevad meile tohutud plakatid linnatänavatel ja lõputud videoklipid teleekraanil.
Tänases Arteris vastavadki Eesti reklaamiinimesed küsimusele, kas jõulude kommertsialiseerumises on süüdi reklaamid. Esiteks lükkavad vastajad palli muidugi kristluse ja kolme Jeesusele Kristusele kinke toonud targa poolele, kuid üldiselt ei näe nad ise loomulikult kingipõhistes jõuludes mingit probleemi.
«Reklaamitegija aitab kingimüüjal lihtsalt edastada sõnumit, et mis on tänasel päeval need kõige vingemad ja väärikamad kingid.» «Ma arvan, et kommertsmaailm peabki ühiskonnale meelde tuletama, et jõulude aeg on andmise ja aja mahavõtmise aeg. Mis selles siis halba on?»
Mina arvan, et kommertsmaailm on ammu läinud igasugusest meeldetuletamisest kaugemale ja hakanud dikteerima, mida jõulud tähendavad. Peamiselt ikka ostupüha.
Loomulikult on reklaamide tegemine ja oma toote inimestele pähemäärimine nende inimeste töö, kuid nagu ka turunduskommunikatsiooni konsultant Evelin Mägioja rõhutab, peaksid vastutustundlikult mõtlema nii tootja ehk reklaamitellija kui ka reklaamitegija.
Näiteks ei saa kiirlaenufirmad enam otse välja öelda, et jõuluaeg on laenuaeg, kuid erakordselt palju laenureklaame näeme kogu pühade perioodi jooksul siiski. Kinkide jaoks pole inimestel ju kunagi piisavalt raha ja nii lihtsat väljapääsu nähes end paljud «pühademeeleolus» lõhki laenavadki.
Ning kui iga nurga peal kuulutatakse, et ainus ideaalne kingitus on mitusada eurot maksev tahvelarvuti, siis kartes lapse näol pettumust näha, see ühel või teisel moel ka soetatakse.
Kelle süü see ka ei oleks, kuid surve teha üha kallimaid ja «nutikamaid» kinke on muutnud perepühad lõplikult stressipühadeks.
