Kinnisvaraga tehtud valeotsused rikkusid kahe pere elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaema messi korraldaja ja kunagi Aivar Voitka pruudina kuulsaks saanud Helve Laksberg sattus isatalu müügi järel täbarasse olukorda, kuna osa rahast jäi saamata, protsessimine ja segadus on kestnud aastaid, ostjad aga nendivad, et raha ei ole ega tule.
Helve Laksberg on juba 18 aastat korraldanud alternatiivset Maaema messi. Lehekaantele ja laiade masside teadvusesse sattus rohelise eluviisi eest võitleja aga kümmekond aastat tagasi kui kõmulise metsavenna Aivar Voitka – nagu ta ise toona väljendus – vaimne abikaasa, vahendas ERR uudisteportaal «Pealtnägijat».
Nüüd elab omaaegne meediastaar ja messikorraldaja Saue lähistel, põldude vahel põduras majakeses, kus kõvema pakasega on seinad seestpoolt härmas. Oma õnnetu olukorra paneb 51-aastane daam ühe untsu läinud kinnisvaratehingu arvele.
Kõik algas 2007. aasta kevadel, kui noor edukas elukaaslastepaar Rain ja Merily Allak tegid Laksbergile ettepaneku ära müüa Kruusiaugu talu, kus Helve üles kasvas, ja rääkisid, et neil on ehitusfirma Silanberg OÜ, mehel suur ehituskogemus ning lisaks tahab Merily hakata lambaid kasvatama.
Tegelik väärtus ei olnud aga võimalus lambaid kasvatada, vaid maja ümber laiuvad kolm hektarit maad, millel oli tähelepanuväärne arenduspotentsiaal. Ostja ei tee tagantjärele saladust, et plaanis maa kruntideks jagada ja edasi müüa. Vastavalt ostja enda tellitud ekspertiisile oligi talu hind küllaltki kopsakas - 3,4 miljonit krooni. Laksberg nõustus laskma hinna kolmele miljonile, kui raha kiirelt kätte saab.
Ehkki läbirääkimisi pidasid elukaaslased koos, siis 29. mail 2007, kui Raplas Raul Joametsa notaribüroos leping sõlmiti, märgiti ostjaks toona 23-aastane Merily Allak, kes töötas oma mehe firmas sekretärina. Ostja tegi esimese sissemakse ja kohustus kogu summa tasuma notari deposiiti kahe kuu jooksul ehk 29. juuliks. Siis pidi sõlmitama asjaõigusleping ja talu omand üle minema.
Ostja hakkas raha maksmisega venitama
29. juulil sai Laksberg telefonitsi teate, et raha hetkel ei ole, kuid varsti tuleb. Augustiks laekus Laksbergile tükkhaaval 1,7 miljonit krooni ehk pisut üle poole ostuhinnast.
«Siis ma lihtsalt hakkasin uskuma, et ju ta nüüd siis kõik ära maksab, et sellised noored toredad inimesed ja tõesti andsin maja võtmed neile üle, et minge elage seal ja elage ilusti ja õnnelikult. Ma jään ootama seda ülejäänud summat,» meenutab Laksberg.
Ta kolis linna, olnud juba varem võtnud laenu, et soetada pisike korter Juhkentali tänaval, kus elas tema täiskasvanud poeg. Nüüd soetas Laksberg endale lisaks Kadriorus, Poska tänaval remonti vajava korteri. Kuid selle asemel, et kogu raha isatalu eest kätte saada, hakkas ostja seda tilgutama.
«Merily mitte ei kandnud notari deposiitkontole, vaid kandis minu isiklikule kontole suvaliselt nii, kuidas tal võimalused olid, hakkas kandma summasid, küll 5000, 2000, 7000 ja vahel ei kandnud üldse mitte midagi,» lausus Laksberg.
Seejärel kadusid ostjad tema sõnul üldse ära, ehkki Rain ja Merily Allak väidavad, et ei saa aru, kuidas neid kätte ei saadud. «Ausalt öeldes ma ei suhelnudki temaga. Ma ei käinud tal iga päev ise ukse taga ja ei öelnud – Helve, mul ei ole täna raha. Täna mul ka ei ole raha. Mul ei ole raha ka homme. Loomulikult ma ei käinud niimoodi,» lausus Merily Allak.
Et viimane kolmandik rahast jäigi tulemata ja kontakt katkes, jäi majamüük juriidiliselt lõpuni viimata. Siis tabas Laksbergi mitu saatuselööki järjest: masu, töö kaotus ja poja haigus. Olukord kasvas üle pea ning lõpuks oli Laksberg sunnitud Kadrioru korteri ära müüma ostuhinnast pool miljonit odavamalt.
Allak süüdistab Laksbergi rahahädas teda ennast
Kuna ostjad ei maksnud ega vastanud, katkes lõpuks Laksbergi kannatus ja 2011. aasta jaanuaris murdis ta oma endise kodutalu ukse maha. Ta leidis kolm ja pool aastat tühjalt seisnud lapsepõlvekodu eest trööstitus seisus.
Kaks naist on nurjunud tehingu kahjude üle protsessinud juba kaks aastat ja läinud välja kuni riigikohtuni. Et lepingud olid ühemõttelised, siis mõistis kohus Laksbergi kasuks välja nii saamata jäänud ostusumma kui viivised – kokku umbes kaks miljonit krooni. Kuid loo puänt on, et võtta pole midagi, sest ametlikult on ehitusärimehe elukaaslane varatu.
«Isegi see ei sunni mind seda maksma, sest mul ei ole seda raha võtta kuskilt,» ütleb Allak, kes ei eita võlga, aga ütleb, et on töötu ja rahaliselt puupaljas. «Lihtsalt mul on kogu olukorra pärast isiklikult väga piinlik. Kunagi mul oli raha, kunagi ma käisin tööl. Kunagi mul oli võimalus ja siis ostsin, ostsin, ostsin ja siis juhtus hulk halbu asju, nagu eestlastega juhtus, majanduskriisid ja asjad ja lihtsalt ei ole raha anda. Tema arvab muidugi, et ma olen hästi jõukas ja rikas inimene ja ma lihtsalt tahan teda kiusata ja valetada talle.»
Laksberg: kompromisside aeg on möödas
Kuniks kumbki pool ei tagane, on tekkinud kurioosne patiseis. Helve Laksberg elab talumajas, mis justkui lõpuni talle ei kuulu ning mida ta ka remontida ei julge, sest ei tea, kas teeb tööd endale või ostjale. Merily Allak aga leiab, et hoopis tema on kaotaja, sest on tänaseks ostusummast jupphaaval ära makstud umbes kaks miljonit krooni, kuid vastu pole tegelikult midagi saanud.
«Ma leian, et ta võiks olla vastutulelikum minu suhtes,» ütles ostja. «Isegi ei küsi selle 2,1 miljoni eest kaht kolmandikku. Ma ei taha isegi hooneid. Lihtsalt tema poolt oleks hästi kena, kui ta annaks mulle, näide kui selline, ühe hektari põllumaast, mis tänapäeval maksaks, ma arvan, umbes 10 000 eurot. Sellepärast, et praegu mul seda raha ei ole, seda raha ei tule ja kohtutäitur nõuab järgmised kümme aastat seda minu käest. Siis asi lihtsalt aegub ära. Aga tema jääb õnnelikult 2,1 miljoni omanikuks, maaomanikuks, majaomanikuks ja endiselt süüdistab mind, et mina olen halb.»
Laksbergi sõnul selline asjade seis teda ei rahulda, sest ta on juba katastroofiliselt kahju kandnud. Ta ütleb, et oli kompromissideks valmis kaks aastat tagasi, kuid siis hoidsid noored kõrvale. Ta leiab, et on niigi aastate jooksul palju vastu tulnud. Ta ei ahnitse, vaid nõuab enda sõnul õiglast hüvitist.
«Ma mõistan ka seda, et vastaspoolel on raske, aga nad on ise selle endale põhjustanud ja ka suures osas mulle,» nendib Laksberg.