Kuidas kaitsta sääste inflatsiooni vastu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähema aasta jooksul kindlasti vajaminev raha peaks olematutest intressidest hoolimata olema deposiidis, pikemaajalisele rahale tuleb aga leida mõistlik investeerimisstrateegia, kirjutab Swedbanki portfelliosakonna vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas.
Möödunud aastal suurenesid eraisikute finantsvarad kõigis Balti riikides. Kui Eestis ja Leedus näitasid kiireimat kasvutempot hoiused, siis Lätis suutsid deposiite mahuliselt edestada vaid teise samba pensionifondid. Hoiuste summalt elaniku kohta on jätkuvalt esikohal Eesti (3410 eurot), millele järgnesid Leedu (2652 eurot) ning Läti (2026 eurot). Lähitulevikus ei ole Balti riikide hoiustajatel enam põhjust oodata intressimäärade tõusu näiteks aastate 2008-2009 tasemele, kuna keskpangad üle maailma püüavad hoida intressid võimalikult madalal, pumbates majandusse likviidsust juurde.
Selle tulemusel oleme Eestis täna kahjuks olukorras, kus meie inflatsioon on Euroopa keskmisest tasemest selgelt kõrgem, deposiitide intressimäärad aga mitte. Hoiustajaid selline kombinatsioon ilmselgelt enam ei ahvatle. Seetõttu on ka arusaadav, miks eelmisel aastal rekordsummale kasvanud deposiitide hulgas on just viimasel ajal võimalik täheldada selget närvilisust - niisama kontodel seisev raha väärtus kahaneb nagu kevadine lumi.
Mida siis ikkagi teha taolises keerulises olukorras ning kuidas kaitsta raske tööga teenitud sääste inflatsiooni vastu? Paljud pakuksid ilmselt kiirelt ühe alternatiivina hoiuste asemel võlakirju. Paraku oli just võlakirjade jaoks möödunud aasta väga edukas, mis tähendab ühtlasi seda, et tänaseks on ka nende tootlused juba rekordmadalatel tasemetel ning intresside tõustes tuleks olla valmis võlakirjade hindade languseks. Kogenumad investorid oskavad ühe võimalusena kindlasti nimetada ka investeerimishoiuseid, mis on headel aegadel deposiitide tootlust kordades ületanud.
Lahendus raha ostujõu säilitamise ning kasvatamise osas peitub tegelikult oma finantsasjade pikemaajalises planeerimises ning personaalse finantskirjaoskuse parandamisel. Seega tuleks esmalt varuda piisavalt aega ning panna detailselt paika enda finantsplaanid. Lähema aasta jooksul kindlasti vajaminev raha peaks olematutest intressidest hoolimata olema deposiidis. Samuti võiks olla igal inimesel (leibkonnal)deposiidis varuks kuni kuue kuu kulutuste suurune kaitsepuhver. Sealt edasi tuleks olla juba natukene nupukam ja käituda nagu ettevõtte omanik ning hea finantsjuht. Kuidas täpsemalt - sellest kohe räägingi.
Kui investor tahab, et tema vara kasvaks koos ühiskonna arenguga, siis on pikaajaliselt tasuvaks investeeringuks börsiaktsiad. Ettevõtlikkus ja ettevõtja tegevus loovad uusi väärtusi, mis toetavad aktsiate väärtuse reaalset kasvu. Igal aastal avaldatav Äripäeva dividendide TOP tekitab vastakaid tundeid - inimesed loevad seda tabelit huviga, kuid viskavad lehe siis kõrvale. Tõepoolest, ettevõtjateks kõik inimesed ei sobigi, kuid sellest hoolimata saab absoluutselt igaüks meist oma rahaasju juhtida nagu hea ettevõtja. Pean siinkohal silmas seda, et kõigil inimestel on võimalik osta hästi juhitud ning korralikke dividende maksvate firmade aktsiaid selle raha eest, mis on mõeldud pikaajaliseks investeerimiseks. Vaatamata sissetulekute suurusele, peaks iga inimene püüdma jooksvalt säästa vähemalt 10 protsenti oma tuludest ning selle enda kasuks teenima panema. Vara kasvamine loob võimaluse elu planeerida ning oma eesmärke ning soove täita.
Soome akadeemik Eino Jutikkala suri 2006.aastel kõrges vanuses 99-aastasena, pärandades oma vara, 22 miljonit eurot Soome Teaduste Akadeemiale. Kuidas oli võimalik, et riigi palgalehel olnud, ajaloo uurijana elutöö teinud mees suutis koguda nii suure varanduse? Hea peastarvutajana valitses Jutikkala numbreid. Börsiaktsiaid ta ainult ostis, ei müünud. Ta mõistis liitintressi tähtsust ning tegi oste enamasti siis, kui aktsiate kurss oli madal.
Jutikkalast innustust saades olen koostanud ka endale kindla investeerimisstrateegia. Lähema aasta jooksul mitte vajamineva raha suunan koheselt investeerimiskontole ning soetan nende eest tugevate bilanssidega ning häid dividende maksvate firmade aktsiaid. Nimetan neid firmasid enda sulasteks, keda tuleb hoolikalt valida, kuid keda hästi koheldes teenivad nad ka sulle korralikku tootlust. Hea sulane on nagu pereliige, kes on sinu elus kogu aeg tähtsal kohal. Hetkel on mul tööl seitse sulast - kaks eestlast, kas soomlast, üks rootslane, üks ungarlane ja üks leedukas. Aja jooksul võiks neid saada rohkemgi – piisavalt selleks, et vara oleks hajutatud, kuid jõuaks sulastel korralikult silma peal hoida ning et ka dividendid saaksid laekuda erineval ajal. Sobiva sulase leidmisel oleks oluline jälgida aga firma keskmist dividenditootlust ning kasutada ära aktsiate ajutisi nõrkushetki turul.
Taolise strateegia rakendamine eeldab eelkõige suurt huvi finantsturgude vastu ning eeskujulikku finantsplaneerimist. Iga algus võib tunduda raske, aga kui te ei tea, kuhu te minna tahate, siis ei jõua te ka kunagi kohale. Seetõttu soovitan kõigil oma finantsplaanid põhjalikult üle vaadata, et leida oma pikemaajalisele rahale mõistlik investeerimisstrateegia, olgu üksi või spetsialisti abiga.