Potililled kolivad kevadel peenrasse

Piret Lakson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aianduskeskuse Hortes tootejuhi Lea Mässi sõnul kannatavad nartsissid kevadel õuepottidesse või rõdukastidesse ümberistutamist ka siis, kui öösiti on veel mõned miinuskraadid.
Aianduskeskuse Hortes tootejuhi Lea Mässi sõnul kannatavad nartsissid kevadel õuepottidesse või rõdukastidesse ümberistutamist ka siis, kui öösiti on veel mõned miinuskraadid. Foto: Mihkel Maripuu

Aianduskeskuse Hortes tootejuhi Lea Mässi sõnul küsivad inimesed sageli nõu, kuidas kingiks saadud potililli elus hoida. Tihtipeale kipuvad õied ruttu närbuma ja lehed longu vajuma, mis ei tähenda aga tingimata, et lill tuleks ära visata.

«Õige hoolitsuse korral võib lille veel elule aidata,» sõnas Mäss. Hoolduse kaks kõige olulisemat märksõna on valgus ja niiskus. Kui kumbagi on piisavalt, püsib potilill kaua ilus.

Lilli kastes tuleb olla hoolikas. Õitsvad potililled ei taha enamasti liigniisket ega läbikuivanud keskkonda. «Mulla niiskustaset tuleb näpuotsaga katsuda,» juhendas Mäss.

Mullas kasvavaid taimi peab kastma leige veega. «Lilli ei tohi šokeerida liiga külma või sooja veega. Asalea ja gardeenia tahavad aga happelisemat keskkonda, mistõttu tuleb kastmisvette lisada paar tilka sidrunimahla,» õpetas ta.

Kastmisvesi võiks olla ööpäeva seisnud. Vältima peaks lubjarikast vett. «Potilill tahab pehmet toasooja vett, hästi sobib kastmiseks vihma- ja lumesulamisvesi,» ütles Mäss.

Enamik potililli vajab palju valgust. Kui taimi ei ole võimalik mingil põhjusel aknale lähemale tuua, sobib nende valgustamiseks taime-, luminofoor- või halogeenvalgusti, samuti säästupirn. Igasugune valgus on Mässi sõnul parem kui valguse puudumine.

Lilledele tuleb kasuks kord nädalas vähene väetamine õitsvatele toalilledele mõeldud väetisega. «Pudeli peal on retsept, milles peab näpuga järge ajama, kui palju väetist liitrisse kastmisvette panna. Kui taim on juba varem hästi mõnusasse kompostmulda istutatud, siis on seal muidugi juba kõik vajalikud toitained olemas,» täpsustas Mäss.

Laias laastus võib priimulad ja roosid aeda istutada kevadel, sibullilled aga vastu sügist. Äraõitsenud sibullillede mugulad võetakse mullast, kuivatatakse ja puhastatakse ning istutatakse uuesti maha augustis. Priimulad, potis kasvavad roosid ja sibullilled võiks aeda istutada öökülmade möödumisel.

«Igal taimel on kasvutingimustele oma nõudmised – üks tahab aluselisemat mulda, teine happelisemat, üks kuivemat ja teine niiskemat kasvupinda,» märkis Mäss.

«Näiteks priimulad tahavad rammusat mulda, lehekõdu hoiab mulla niiske ja rammusana. Sibullilled tahavad jällegi kuivemat kohta. Kevadist üleujutust sibullilled ei kannata, liigvees mädanevad nad lihtsalt ära,» lisas ta.

Mäss ei soovita kevadsuvel aeda istutatud potililli sügisel tuppa tagasi tuua. «Aiandites nähakse kurja vaeva, et need taas õitsema saada. Arvan pigem, et kui lill on kord juba aeda istutatud, siis las ta jääbki sinna, sest vaevalt et see sügistalvel toas taas õitsema hakkab,» kahtles ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles