Õiguskantsler sekkus kaevutülisse
16. mai 2009, 16:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Püssi eramuomanik on oma reostunud salvkaevu pärast kaks ja pool aastat linnavalitsusega maid jaganud, lõpuks sekkus asjasse õiguskantsler.
Ligemale 80 aastat vana umbes neljameetrine salvkaev andis majaomaniku sõnul korralikku joogivett sinnamaani, kui Püssist Kohtla-Järvele kanalisatsioonitorustikku hakati ehitama. Ehitusapsu tõttu olevat torustiku ühenduskoht vajunud, mistõttu kraav uuesti lahti kaevati ja midagi sealt välja jooksis, kirjutas Põhjarannik.
Püssi linnavalitsus sai majaomanikult esimese avalduse kehva vee kohta 2006. aasta novembris. Tervisekaitsetalituselt tellitud analüüsid tõestasid siis - nagu ka kõik hilisemad analüüsid -, et joogiks see vesi tõesti ei kõlba. Peale analüüside tellis linnavalitsus linna vee-ettevõtjalt OÜ-lt Järve Biopuhastus ka kõnealuse kaevu puhastamise. Vesi sellest paremaks ei muutunud.
«Pesu loputada saab, aga söögi sisse ei pane ja juua ei kõlba,» ütles majaomanik.
Joogivett toob vanapaar poest. Toiduvalmistamiseks kasutatakse seda vett, mida linna kommunaalosakond tellimise peale kanistritega koju kätte toob.
Muidugi tahaks, et vesi ikka endal olemas oleks. Seda enam, et naaberkrundil on torustikuvesi olemas. Torustikuga liitumiseks tuleks aga ehitada 150 meetrit uut torustikku oma krundi piirini pluss veel umbes 80 meetrit, et vesi tuppa saada.
«Oleme puudega pensionärid, meil pole jõudu kraavi kaevata. Ja sellist raha, nagu ehitamise eest küsitakse, ka ei ole. Saatsime linnavalitsusele kirja, et oleksime nõus maksma kolm tuhat krooni. Nemad küsivad palju rohkem.»
«Linnavolikogu arutas uue torustiku ehitust ja pidas võimalikuks ehituse kogumaksumus linna, Järve Biopuhastuse ja majaomaniku vahel ära jagada nii, et igaüks maksaks kolmandiku. Madalaima hinnapakkumise järgi tuleks igaühel maksta 8850 krooni,» rääkis Püssi linnasekretär Merle Krith.
«Veeseaduse järgi võib liitumispunkt olla kuni meeter kinnistu piirist,» ei näe majaomanik põhjust, miks peaksid nemad krundist väljaspool asuva torustiku ehitamises nõnda suure summaga osalema.
«Veeseadus näeb ette ka liitumistasu, mis sisaldab põhjendatud kulutusi. Praegusel juhul ongi eraldi torulõigu ehitamine ühe eramu jaoks see põhjendatud kulutus,» selgitas Krith.
Muud lahendust linnal pakkuda ei ole. Vähemalt mitte enne kahte aastat, kui Ühtekuuluvusfondi toel käivitub suur veeprojekt, mille raames ka see poolteistsada meetrit torustikku maha pandaks.
Majaomanik pöördus oma murega viimaks õiguskantsleri poole.
Õiguskantsler Indrek Tederi kirjas Püssi linnavalitsusele, keskkonnainspektsioonile ja keskkonnaametile veetorustikust juttu ei ole. Küll on seal ettepanek ametkondadele rohkem koostööd teha (linnavalitsus teavitas probleemist küll keskkonnaametit, ent viimane jättis keskkonnainspektsiooni informeerimata), selgitada välja reostuse tekkepõhjus ja võimalused reostusest vabaneda.
Keskkonnaameti keskkonnaosakonna vee peaspetsialist Rebeka Hansen ei osanud veel öelda, milline vastus õiguskantsleri kirjale saadetakse. «Peame keskkonnainspektsiooni ja Püssi linnavalitsusega asja arutama,» pidas ta tõenäoliseks, et püütakse reostuse põhjustes selgust saada.