Et leida head meetodit, kuidas taaskasutada jäätmeid, jälgisin nende lagunemist lehtpuumetsas. Mitte kõik, nagu tammelehed ja tammevarred, ei kõdune ühe aastaga. Selleks vajavad need pikemat perioodi, küllaldast niiskust ja õhku. Võttes eeskuju looduses toimuvast, rajasin biojäätmete taaskasutamiseks neli virnaalust.
Võimaliku pinnareostuse vältimiseks rajasin virnad savialusele. Seda võib asendada ka paksema kilega. Alustades täitsin jäätmetega järjekorras igal aastal ühe virna. Kui jõudsin neljandal aastal viimase virna täitmiseni, oli esimeses virnas looduslik väetis valminud. Edasi tühjendasin valminud virnad ja täitsin need jäätmetega uuesti, nii valmis pidevalt igal aastal üks virn. Virna alustasin jämedamatest taimevartest sõrestiku ladumisega, jäätmed laotasin virnale ühtlase koheva kihina, et võimaldada paremat õhu juurdepääsu.
Virna kokkupressimise vähendamiseks ladusin virnad kuni 1,5 meetri kõrguseni. Abilistena jäätmete töötlemisel kogunes virnadesse hulgaliselt vihmausse. Nende leviku kergendamiseks ladusin virnad külgedega vastakuti. Kui olin alustanud taimejäätmete kasutamist, asusin koos nendega virna laduma majapidamises kogunevaid biojäätmeid. Lisaks toidujäätmetele kasutasin virnade niisutamiseks ka majapidamise jääkvedelikke. Kasutada saab pea kõiki majapidamise biojäätmeid, mis ei ole mürgised. Biojäätmetest saadud looduslikku väetist kasutame mahetoiduainete kasvatamiseks, alates 1965. aastast senini. Järgnevalt katsetasin koos taimejäätmetega looma- ja kanasõnniku lagundamist. Saadud väetist omastasid taimed paremini.
Samuti katsetasin kuivkäimla jääkide lagundamist. Sellega väetasin viljapuid ja marjapõõsaid. Biojäätmete taaskasutamine on tegelikult biopuhastamine. Loodust reostavad jäätmed puhastatakse loodusele kasulikeks aineteks. Sellist biopuhastamist saab kasutada maakodudes, suvekodudes ja majandites, kus toimub taimekasvatamine. Kohapeal biojäätmete kasutamine on odavam kui neid hoidlasse vedada.