Konnad on kõigusoojased loomad, nii et nende ainevahetus ja elutegevus keldrijaheduses aeglustub. «Seetõttu suudavad nad ka näljale kauem vastu panna,» märkis ta. «Väga pika aja jooksul muutuvad nad aga siiski nõrgaks.»
Teine lugu on konnadega, kes on maakeldrisse tulnud septembri lõpus või oktoobris. Rannap soovitab nad kevadeni keldrisse jätta, sest see koht on konnadele suurepäraseks talvitumispaigaks (temperatuur ei lange alla null kraadi). «Nii et suvel tuleks konnad keldrist välja tuua, sügisel aga sinna jätta ja siis kevadel nad uuesti välja aidata,» lisas Rannap.
Mõnikord on suvel juhtunud nii, et ma lähen maasikaid maitsma ja leian nende juures konna kössitamas. Kas oleks targem ta sinna jätta või viia tiiki? Kas konn teeb maasikatele ja muudele aiataimedele pigem kahju või kasu?
«Kõik meie kahepaiksed on röövtoidulised, mis tähendab, et nad söövad selgrootuid loomi, nagu putukad, nälkjad, röövikud, sipelgad ja ämblikud,» vastas Riinu Rannap. «Aiasõbrale on peenarde vahel või kasvuhoones toituv konn kõige looduslikum viis saada lahti kahjurputukatest.»
Kindlasti ei söö konnad maasikaid, muid marju või köögivilja. «Ja konnad ei söö kapsast, vaid kapsausse,» täpsustas ta.
Enamik meie kahepaiksetest – siinkohal nimetas teadusdoktor harilikku kärnkonna, rohukonna, rabakonna, mudakonna, kõret ehk juttselg-kärnkonna, rohe-kärnkonna – käib veekogudes ainult sigimas. Muu osa aktiivsusperioodist veedavad nad kuival maal toitudes ja varjudes. Veekogudega on rohkem seotud rohelised konnad, nagu tiigikonn, veekonn ja järvekonn, ning vesilikud.
