Urve Palo: mugav on öelda, et sind ei edutata, sest oled naine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Priit Simson

Algul oli rahvastikuminister omadele võõras, kuid pikapeale sai võõrastele omaks. Aga mis hinnaga?


See pisut rohkem kui kaheaastane aeg, mis sai Urve Palo jaoks otsa möödunud nädala keskel, algas ootamatu telefonikõnega tunamullu kevadel Tallinnast Prantsusmaale Cannes’i.



Palo istus kuulsas filmifestivalilinnas ehitusmaterjalide firma Saint-Gobain juhtide aastakoosolekul õhtusöögilauas, kus just olid tõstetud pokaalid tema edu terviseks – oli ta ju kogunud riigikogu valimistel uustulnukana ligi pool tuhat häält –, kui helises tema telefon.


Helistas Ivari Padar ja küsis: «Urve, ministriks?»



Selline käik ei kuulunud tollal Palo eluplaanidesse. Ta oli töötanud Saint-Gobainis 15 aastat, neist seitse ettevõtte Eesti juhina. Viienda juhiaasta järel tõi ta ilmale tütre ning mõtles, et jääb lapsega koju vähemalt kolmeks aastaks. Kuid pärast kümmet kuud emapuhkust tundis, et tahab tööle tagasi.



Tõsi, nende kümne kuu jooksul jätkus aega mõelda (sest laps oli rahulik ja magas hästi), mida ta tegelikult tahab. Tütar Laura Mariid ja Eesti elu vaadates tabas Palo end ühtäkki mõttelt, et mis saab siis, kui laps läheb kunagi välismaale õppima ja teatab, et ei soovigi Eestisse tagasi tulla, sest siin pole kõik elukutsed võrdselt hinnas. Pole ju garantiid, et temast tuleb samamoodi ärinaine nagu emast. Mis siis saab, kui temast tuleb medõde, arst või kultuuritöötaja?



Paar kuud hiljem juhtus Palo esinema konverentsil koos Marianne Mikkoga. Mikko palus küüti ja teatas ühtäkki: «Urve, te olete ju sotsiaaldemokraat.»



Palo polnud seni mõelnud, kuhu ta maailmavaatelt täpselt kuulub, aga vastu ka ei vaielnud. Kuid sotsiaaldemokraatide ridadesse siiski ei astunud, sest oli otsustanud jätkata äris.


Möödus veel veidi aega, kui Mikko helistas ja ütles: «Urve, Eesti vajab sind.»



Palo tundis, nagu käinuks ta peas klõks. Ta nõustus sotside nimekirjas neile riigikogu valimistel hääli tooma. Ei enamat. Ta ei arvanud ega lootnud, et ise vähimagi poliitilise pagasita Toompeale pääseks.


Kuni tuli kõne Padarilt. Ta küsis, kas tohib Palo nime rahvastikuministri kandidaadina välja käia.



Palo ütles «jah». Ja sestpeale läks kõik elus teisiti.



Kas kartsite ka jah-sõna andes?


Mul ei olnud hirmu ministritöö ees, sest laias laastus on see juhitöö ja juhina olin juba seitse aastat töötanud. Seepärast ma ei kartnud.



Kui palju erines tegelikkus sellest, mida ministri ametis ette kujutasite?


Algul ootas mind ees šokk: kõik kabinetid olid tühjad, lauad ja sahtlid puhtad, olid vaid autojuht ja sekretär. Mõtlesin, et kuidas nii saab. Ma ei kujuta äris ette, et koos juhiga lahkub kogu kollektiiv. Hakkasin inimesi otsima. Vähem kui kuu aja pärast olid aprillisündmused. Ajakirjanikud tahtsid teada, mida ma täna teen, et homme oleks kõik integratsiooniga korras, aga ma ei saanud neile öelda, et mul ei ole veel inimesigi, ma alles tegelen sisseelamisega. Algus oli õudne.



Nüüd olen uuesti šokis. Mul oli meeletult hea meeskond, aga peaminister on öelnud, et meil ei olegi vaja rahvastikuministrit.



Algul olite üks n-ö populaarsemaid ministreid, alalõpmata meedia luubi all. Mis tunde pidev pitsitamine tekitas?


Eks see oli ebameeldiv, muidugi. Kui mul poleks olnud erasektori juhi kogemust, ei oleks võib-olla vastugi pidanud. Sain ehitusmaterjalide sektoris, kus naisjuhte on üksikuid, juhiks 27-aastaselt. Tüdrukuna, võib öelda. Ettevõtete juhid, kellega suhtlesin, olid kõik mehed. Ja Saint-Gobainis olid juhid mehed: 80st oli vaid kaks naist.



Võttis paar aastat aega, kuni hakkasin ka skeptikute silmis võrdse partnerina paistma. Ehitussektoris töötas tollal 60ndates vana kooli härrasmees, hästi tugev juht, kes ei suutnud mulle silma vaadata, hoidus kõrvale. Aga läks paar aastat ja ta tuli ise minu juurde koostööettepanekuga.



Tahan öelda, et tuleb ajada oma rida, jääda iseendaks, küll siis asjad lahenevad positiivselt. Sama lootsin  ministriametis.



Algul sain vastu päid, jalgu ja kukalt. Aga ma polnud nii frustreeritud, nagu võiks arvata, sest olin sellega mingil määral arvestanud. Olin arvestanud, et kui tulen poliitikasse naisterahvana ja ütlen välja asju, mida ei ole harjutud kuulma, ei pruugi see kõigile meeldida. Aga oli veelgi hullem, kui olin arvestanud. Tampimine läks väga isiklikuks. Kuid mul polnud plaanigi, et ma ei jätka. Sest teadsin, et ükskord see lõpeb.



Miks teie arvates isiklikuks mindi?


Ma ei tea. Mul pole midagi selle vastu, kui keegi kritiseerib minu ideed – arutame. Aga kui sind tembeldatakse blondiiniks, siis seal ei ole midagi arutada. Sellest tuleb lihtsalt üle olla.



Kas isiklikud rünnakud võisid olla tingitud sellest, et teatud tüübid ei suuda alla neelata, kui naised millegagi hakkama saavad?


Olen endale ühe asja juba ammu selgeks mõelnud: sa ei tohi kunagi mõelda, et kui sul miski ei õnnestu nii, nagu tahaksid, või sind ei võeta kuulda, siis sellepärast, et oled naine. Nii kui lased sellise asja endale pähe, ei ole sa enam adekvaatne. Sest siis on nii mugav öelda, et mind ei edutata või kuulata seepärast, et olen naine.



Kui keegi tuleb minu juurde sellise põhjendusega, on see väga suur ohu märk. Kui me, naised, võtame ise endale pähe, et meid ei aktsepteerita sellepärast, et oleme naised, siis meid ei edutatagi kunagi.



Mil määral tuleneb teie eneseusk noorpõlvest, kui saite Värska kandis varakult elukarastust?


Me kõik tuleme lapsepõlvest. Kindlasti on sel oma osa. Mu ema on alati töötanud metsanduses juhtival kohal, ja metsanduses on tööl enamasti mehed. Ma ei ole kunagi kuulnud ema rääkimas, et mina, vaene naine, ei saa meestega hakkama. Keegi meie kodus pole rääkinud, et naised on nõrgemad. Mehed ja naised on alati olnud võrdsed.



Samuti on mind alati kasvatatud nii, et saan kõigega hakkama. Ei ole olnud nii, et «oh sa vaeseke». See on ka väikse kooli asi: kuna lapsi oli vähe, siis kippus minema nii, et mõni laps käis viiel või kümnel olümpiaadil. Nii minagi, ja vanemad alati toetasid seda. Pidin juba lapsest peale võtma üksinda ette sõite Eesti eri paikadesse, et olümpiaadidel või suvelaagrites osaleda. Iseseisvust on palju olnud.



Vahepeal, kui isa elas Tallinnas ja ema oli haiglas, pidin kodus mitu kuud üksinda hakkama saama, majapidamist kütma ja loomi karjatama. See ei olnud mu lemmiktegevus. Aga hommikul ajasin kodus asjad korda, siis läksin kooli ja õhtul toimetasin kodus edasi. Elu on mind õpetanud, et kui oled terve, siis on kõik tehtav. Ainult tahet peab olema.



Kuivõrd tundsite poliitikas, et teisse suhtutakse teistmoodi kui meestesse, sest olete naine?


Algul oli naljakas hoopis see, kuidas mind peeti hästi nooreks. Kui ministriks sain, tuli [riigikontrolör] Mihkel Oviir ja õnnitles kõiki naisi, mind kui kõige nooremat. Saan nüüd juulis 37. Aga [endine sotsiaalminister] Maret Maripuu on minust neli aastat noorem.



Mind on kogu aeg peetud kõige nooremaks, ja ministriametis on see miinus, sest tõsiseltvõetavust tuleb juurde just vanusega. Kui näed viis aastat tegelikust noorem välja, mängib see pigem sinu kahjuks. Hiljaaegu oli [sotsiaalminister] Hanno Pevkuril sünnipäev.



Samal päeval oli valitsuse istung ja küsisin [kultuuriminister] Laine Jäneselt, kes istus minu kõrval, kui vanaks Hanno sai. Laine mõtles ja ütles, et tead, ma arvan, et ta on sinustki noorem. Siis küsisin Hannolt. Ta ütles, et 32. Ta on minust viis aastat noorem (naerab).


Palun seletage, mis moodi suutsite vastu pidada, kui alatihti seati teie pädevus kahtluse alla ja eelarvamustele toetudes muudkui rünnati.



Olenes kriitikutest. Üldist fooni ma ei võtnud hinge. Lootsin, et see muutub, sest saadakse aru, mis asja ma ajan. Aga kui Mihkel Mutt kirjutas – üksvahe pani ta mulle pea iga kord kuidagi ära, mingil hetkel läks see südamesse: lugupeetud inimene, miks ta nii teeb –, et Urve Palo muudkui räägib, et võtku me venelasi tööle, sest see annab kollektiivile lisandväärtust, siis võtku ise ja vaadaku, kuidas on.



Aga mingu mu kodulehele ja vaadaku, kui palju vene nimega inimesi [rahvastikuministri büroos] on. Ikka tublisti. Siis näed, kui palju on lahmimist, isegi lugupeetud inimeste poolt, ja siis ei võtnud ma enam ühtegi tema artiklit südamesse.



Kui mind ründasid poliitikud, eriti need, kes on integratsioonipoliitikat ajanud 20 aastat, näiteks IRList, ja ütlesid pärast aprillisündmusi, et teen valesti, siis äkki ma teen hoopis õigesti (muheleb). Ma ei aja asju nii, nagu nemad on teinud, ja pigem on see siis hea.



Kord, vist «Foorumi» saates, istusid targad inimesed ümber laua ja keegi ütles, et mis sellest valitsusest tahta, seal ei ole ju ühtegi majandusharidusega inimest. Mina olen, [põllumajandusminister] Helir-Valdor Seeder on. Me pole küll kumbki pea- ega majandusminister, aga ärgu üldistatagu.



Mil määral võtsid vene inimesed teid omaks?


Nagu ütlesin, mulle ei meeldi üldistada. Kindlasti on neid, kes halvasti suhtuvad, aga nad ei ole tulnud ütlema, erinevalt eestlastest, kes on helistanud ja sõimanud. Üldiselt olen tundnud poolehoidu. Võtan seda suure komplimendina, kui kahe aasta töö tulemusena öeldakse sulle naš ministr [meie minister].



Palun tooge mõni näide!


Viimane juhtum oli nädalavahetusel raamatupoes, kui keskealine vene mees küsis, kas võib minust koos oma pojaga pilti teha. Üks õhtu helistas Ivari Padar ja ütles, et käis Kristiine keskuses ja seal tuli vastu kaks vene prouat, kes võtsid tal käest kinni ja palusid edasi öelda, et Urve Palo on tubli.



Mu emale helistas Tallinnast üks venelanna, kes on Värskas puhkamas käinud, ja palus edasi öelda, et ta esindab iseenda, oma sugulaste ja töökaaslaste arvamust – ja neid on vähemalt 50 –, kes kõik tänavad tehtud töö eest, aga neil on nii kahju, et ma ei jätka.



Neil inimestel tekkis järelikult usk, et keegi arvestab ka nendega üleval pool.



Nüüd on sellel kõigel lõpp. Mis tundega teate ministriametist ilmajäämise kohta vastu võtsite?


Väga kahju on. Ausalt. Töö jääb pooleli.



Äkki on ka mõneti kergem, sest enam ei pea pidevalt muretsema?


Eks igal inimesel on selliseid hetki, kui tunned, et oled surmani väsinud, et enam ei jõua. Aga siis magad välja ja hommikul mõtled hoopis teisiti. Mingit vabanemise tunnet mul küll ei olnud.



Isegi vaatamata sellele, et ega ministrina töö- ja puhkepäevadel suurt vahet ole?


Õppisin selles ametis rohkem «ei» ütlema. Mul on väike laps. Nädala sees olin arvestanud, et näeme väga vähe, õhtul mõned tunnid. Mul oli hoidja, kes läks talle lasteaeda järele. Alates septembrist, kui tütar lasteaeda läks, jõudsin ise talle ainult kolm korda järele minna.



Nädalavahetustel ja ka õhtuti, kui vähegi sai, siis ma igasugustele üritustele ei läinud. Võtsin algusest peale suuna, et teen sisulist tööd, et ehk osatakse seda ka hinnata, et ma ei käi õhtustel... fotosessioonidel. Nii ma end kaitsesin, et pere ellu jääks.



Nii vana olen küll, et aru saada, et töö on väga tähtis, aga töö ei pruugi olla püsiv. Midagi peab püsivat ka olema, ja ma loodan, et see on perekond.



Kuid seda aega, mille lapse kõrvalt tööle pühendasite, ei saa te ju kunagi tagasi. Mida kostate?


Selle aasta algul vaatasin oma last, kes oli kaks aastat vanemaks saanud, ja mõtlesin, et issand jumal, olin endale muudkui öelnud, ja talle ka, et järgmisest nädalast on mul õhtuti rohkem aega tema jaoks. Olin kaks aastat valetanud endale ja talle, et järgmisest nädalast on emme rohkem temaga.



Aga see oli mu valik. Mul on hea mees, kes on väga toetanud, ja meeletult hea abiline, vanem proua, kes aitab ja kellel on lapsega hea suhe.



Õhtuti olin ikka mina see, kes lapse magama pani. Neid õhtuid, kui ei saanud panna, oli väga vähe. Nädalavahetustel olime tavaliselt koos, ja kui toimus üritus, kuhu sai lapse kaasa võtta, siis võtsin ta alati kaasa. Ma ei ole kindel, kas laps on kannatanud või ei ole – võib-olla ma ise suurt ei näinud tema kasvamise aega –, aga ma ei oska kahetseda ka, sest laps on rõõmus ja terve ja hästi tubli.



Kindlasti võtan nüüd rohkem aega lapse jaoks, ja arvan, et seekord ei ole see ainult lubadus.



Aga ilma majapidajata ministriproua siiski hakkama ei saa, nagu paistab?


Jah, väga raske oleks. Meil on abiline, kes on lapsele olnud nagu kolmas vanaema. Mees ütles ilusasti, et ega loodus tühja kohta salli, et kui naine ei saa hakkama (naerab), siis saadetakse kuskilt hea haldjas. Ja meid on sellega õnnistatud.



Kui rahul on abikaasa olnud, et naine nii suurt koormat on vedanud?


Mul on hea meel, et ta on suutnud mu valikuid aktsepteerida. Kui mulle omal ajal pakuti Isoveri juhi kohta, siis arutasime seda kodus, ja ministriametiga oli samamoodi. Ütlesin mehele, et usu, sulle ei ole südametunnistusele vaja seda taaka, et ma 30 aasta pärast ütleksin, et sinu pärast ma ei võtnud seda kohta, sest pere on väga tähtis.



Kui ma ei ole õnnelik ja mõtlen, mis kõik oleks võinud olla, ei suuda ma sind ja Laurat ka õnnelikuks teha.



Miks on nii, et naine peab sellisteks suurteks sammudeks kodus mehega läbi rääkima, aga mees ei pea, vaid tema võtab seesugused pakkumised kohe vastu?


See ei peaks nii olema, aga tihti on. Õnneks meie oleme oma peres üksteisega kõiki muutusi arutanud. Kui mees oma majandustarkvarafirmat alustas, oli see seotud suurte riskidega ja sissetuleku vähenemisega, aga ütlesin, et kui ta tahab seda teha, peab ta proovima, küll me saame hakkama.



See on tähtis, et asju koos arutatakse ja teise soove aktsepteeritakse, sest sa ei saa olla õnnelik teise inimesega, kui oled surunud teda kuhugi oma tahtmist pidi.



Mis nüüd edasi saab?

Kõigepealt panen herned maha, sest nii mees kui laps armastavad neid. Üks päev mees juba küsis, kas mul herned on maha pandud (naerab). Ma ütlesin, et ei ole veel. Meil on väike maalapp, kuhu peale maasikate ja herneste midagi ei mahugi. Siis loodan lugeda mõne raamatu. Tahaksin hirmsasti oma pea tühjaks saada. Ma ju töötan oma mõtetes edasi, autopiloot on peal. Saaks selle maha võtta ja rahulikult mõelda, enne ei taha teha ühtki otsust.



Mis suunas vaataksite?


Ma ei ole poliitikas veel ära teinud kõike, mida võiks. Aga ei saa välistada, et jätkan erasektoris. Usun, et ega uksed seal veel kinni ole.



Loodate, et seal leidub veel mõni vaba juhikoht?


Mul ei ole seda kiiksu, et pean juht olema. Aga see võib olla oht inimestele, kes võib-olla ei julge mulle tööd pakkuda, sest arvavad, et tahan ainult suurorganisatsiooni juhtida. Mulle on tähtis vaid see, et töö on huvitav ja et ei teki rutiini.



Kas eksin, kui väidan, et oma kindlat eluteed pole te seni veel leidnud?


(Mõtleb.) Ma arvan, et nii ei saa öelda. Võib-olla ma ei tahagi leida midagi sellist, et täna


tean, mida teen elu lõpuni. Jumal hoidku selle eest! See oleks nagu orjus.



CV Urve Palo


Sündinud 10. juulil 1972 Haapsalus


Haridus


2001 EBS, rahvusvahelise ärijuhtimise magister


1994 Tartu Ülikool, majandusteaduskond, turunduse ja kaubanduse eriala


1990 Värska keskkool


Töö


2007–2009 rahvastikuminister


1999–2007 Saint-Gobain


Ehitustooted Eesti ASi juhataja


1997–1999 Saint-Gobain Isover Eesti ASi reklaamijuht


1995–1999 Saint-Gobain Isover Eesti ASi ekspordijuht


1994–1995 ASi Proline tegevdirektor


1993–1994 Saint-Gobain Isover Eesti ASi raamatupidaja


Sotsiaaldemokraatliku


Erakonna liige


Naiskorporatsiooni Amicitia


vilistlane


Abikaasa Janek,


tütar Laura Marii



Arvamus


Marianne Mikko

Euroopa Parlamendi liige


«Urvega eri konverentsidel Eestis esinedes sain aru, et tegemist on hingelt sotsiaaldemokraadiga. Urve seisab nõrgemate eest ja tal on tugevasti arenenud õiglustunne. Ka ei pelga Urve oma arvamust välja ütelda.



Meie erakonnal puudus selle põlvkonna silmapaistev naine. Palusin Urvet astuda sotsiaaldemokraatide hulka eeldusel, et ta tippjuhina ei pea pikalt sisse elama uude olukorda. Tore, et Urve Palo tuli meie sekka.


Ta on erakordselt popp noorte hulgas. Pealegi – ta ei vea kunagi alt. See on poliitikas väga erakordne.»

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

    Populaarne

    Tagasi üles