Iidse maiuse ehk jäätise saamislugu
30. mai 2013, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Piimandusmuuseumi teadur Mai Kukk kirjutab Maablogis, et jäätisetaoline maius mõeldi välja umbes 3000 aastat tagasi Hiinas, kus seda imepäraste omadustega ainet – «mahlaga segatud lund» – sügaval maapõues säilitati ja ravi eesmärgil tarvitati.
Suure tõenäosusega kuulub jäätise leiutamise au Hiinale ja Pärsiale. Veidi hiljem oli jäätis juba ka Bagdadi kaliifide üks lemmikmaiusi. Tõenäoliselt olid araablased ka esimesed, kes jäätise tootmisele ja hulgimüügile aluse panid. 10. sajandil tootsid seda jäätisevabrikud üle Araabia ning jäätist müüdi kõikide linnade kauplustes.
Valmistati seda külmutatud siirupist või piimast, millele lisati pähkleid ja puuvilju. Ilmselt tutvustasid araablased Sitsiilia kaudu jäätist ka läänemaailmale ja nii võib Sitsiilia turgudelt tänaseni leida «Araabia jäätist» (butha). Tegemist on tervisliku ning värskendava tootega, sest ta on valmistatud värskest piimast.
Itaaliasse tõi jäätise Marco Polo 1295. aastal pärast 16–17 aasta pikkust viibimist Hiinas, kus ta oli õppinud hindama piima baasil valmistatud külma desserti. Itaaliast levis jäätis 17. sajandi jooksul Euroopasse, kus ta sai kuningliku õukonna luksuslikuks piimatooteks. 1660. aastal avas ettevõtlik itaallane Francesco Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Ameerikas avati esimene jäätisekohvik New York Citys enam kui sajand hiljem, 1776. aastal.
Üldtuntud maiustuseks sai jäätis aga alles 19. sajandil, mil turule tulid esimesed hulgimüügiga tegelevad firmad. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fusselli poolt 1851. aastal Ameerikasse, Baltimore’i ning esimene jäätisekoonus valmistati 1896. aasta septembris. Jäätisevahvli patenteeris esimesena itaallane Marchiony aastal 1903.
Plombiir pärineb Prantsusmaalt
Kui Vanas-Roomas ja sügaval keskajal esines jäätis meie mõistes sorbeti (puuviljajäätis) kujul, siis 18. sajandil hakkas kirjalikult avaldatud jäätiseretseptidesse tekkima nii koor, piim kui munakollane. Plombiir ehk koorejäätis sündis Prantsusmaal ja selle nimetus on seotud Plombieres-les-Bainsi linnaga.
Eskimo jäätise kodumaaks on aga Yukoni linn Iowas, kus see ilmus esmakordselt müüki 1919. aastal.
Jäätise tööstuslik tootmine Eestis sai alguse 1934. aastal, kui Evald Rooma asutas Tartus firma «Eskimo», millel oli olemas oma reklaam ja sümboolika. Onu Eskimoks ja Eesti jäätise isaks kutsutud Evald Roomat võib ilmselt pidada Eesti üheks esimeseks jäätisetootjaks, olles jäätisevalmistamise kunsti omal käel katsetades ja kokaraamatute abiga selgeks õppinud.
Saepuru – külmutusseadmete eelkäija
1932. aastal ostis Rooma oma esimese pisikese jäätisevalmistamise käsimasina Husqvarna. Esialgu müüdi jäätist vaid surnuaiapühadel, laatadel, mitmesugustel väljanäitustel. Et alguses külmutusseadmeid ei olnud, kasutati jäätisetööstuses jääd, mis seisis 3–4 meetri kõrguse hunnikuna õue peal 0,5 meetri paksuse saepurukihi all. Viimane hoidis jääd ka suvel suuremast sulamisest. Jäätist transporditi hobustega külmakastides, hiljem autoga. Jäätised olid pakendatud vahvlitorudesse, mida algul osteti kohvikust, hiljem hakati vahvleid ise küpsetama.
Algust tehti ka pulgajäätiste valmistamisega, mille paberisse pakendamine käis käsitsi. Jäätisetootmise suurenedes telliti Soomest külmutusseadmed, mis võimaldasid esimesena Eestis hakata tootma pakendatud jäätist. Toodeti nii mahla-, piima- kui ka koorejäätist. Evald Rooma tootis jäätist kuni 1944. aastani. Ülevaade nii Evald Rooma tegevusest kui jäätise ajaloost Eestis üldse on väljas Balbiino AS jäätisemuuseumis, kus näha saab ka kunagiste jäätisemasinate näidiseid.
Ei olegi midagi imestada, kui peale eratööstuse kaotamist otsustas Tartu Piimakombinaat 1946. aastal hakata jäätist valmistama. Esilagu toodeti jäätist käsitsi loomulikult jää abil.
Järgmiseks hooajaks seati aga üles moodne jäätisesegu valmistaja – homogenisaator-friiser. Uus tootmisviis oli endisest 10 korda kiirem. Kohe rikastus ka jäätisesortide valik: hakati tootma šokolaadi, maasika, vaarika jt magusaid jäätiseid. Suured tehnilised uuendused tehti juba 1948. aasta tootmistsükliks ettevalmisumisel, sest üleminekuga kaardivabale kaubandusele tuli kombinaadi toodangut maksimaalselt suurendada. Jäätisetsehh ehitati täielikult ümber. Valmis kaks korda võimsama eskimojäätise külmutusgeneraator.
6000 tonni jäätist aastas
Tartu Piimakombinaadist levis jäätise valmistamine ka teistesse piimakombinaatidesse, kus seda toodeti kuni uue jäätisevabriku ehitamiseni Tallinna 1956.aastal.
Tallinna Külmhoone oli nõukogude-aegsel perioodil suurim jäätisevabrik Baltikumis, varustades väärt toodanguga eelkõige põhjatut Nõukogude Liidu turgu. Jäätise nõudlus oli nii suur, et rekordaastatel toodeti 6000 tonni jäätist aastas.
Nõukogude-aegset perioodi meenutavad mitmed tellimusel valmistatud jäätisesordid, näiteks ENSV 25. aastapäevaks toodetud plombiir (1965). Tallinna jäätise retsept pärineb aastast 1974, Regatt toodi turule seoses Moskva Olümpiamängude Pirita purjeregatiga aastal 1980.
Tänapäeval on Eestis kaks suuremat jäätisetootjat: Premia Tallinna Külmhoone AS ja Balbiino AS. Peale suurtootjate on aga turule tulnud ka väiksemad, mahejäätise tootjad.
Neist esimene oli Saaremaal Kiratsi külas Saksa pood, kes soetas jäätisemasina ja hakkas Meedla taluperenaise maakarja mahepiimast jäätist valmistama. Pärnumaal Sepa talus pakub Nele Tamm oma lüsikarja piimast valmistatud mahetooteid, millest populaarseim on kindlasti jäätis. Kõige uuem mahejäätise tootja on OÜ La Muu, kes soetas omale aparaadid traditsioonilise ja pikaaegse jäätisekultuuriga tuntud Itaaliast ning pakub mahepiimast (Pajumäe talust) valmistatud õiget ja ehtsat itaalia jäätist.