Nädal nutiteleriga tehnikavõhiku silme läbi
3. juuni 2013, 20:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole vist kodu, kus Eesti telekanaleid vaadates oleks märkamata jäänud Samsungi nutitelerit suurejooneliselt esitlev reklaamklipp. Selles lubatakse põnevat ja enneolematut kogemust. Selle nädala jooksul, mil nutikas masin meie elutoas troonis, oli lusti kõigil pereliikmeil – nii jalgpalli-, videomängude- kui ka muusikahuvilistel.
Mis siis juhtub, kui täiesti tavalise pere koju tuuakse ühel heal päeval nutikas pill? Kaks poega (14- ja 20-aastane) ning pereisa ehk meespere on Samsungi pakutud katsenädalast ilmselgelt enam põnevil kui mina, kes ma nutitelefonigagi umbusalduslikes suhetes olen. Aga nõustun siiski ja luban meeste rõõmuks ühesilmsel nädalaks sisse kolida.
Samsungi tark 46-tollise silmaavaga teler ei läinud küll käeviipe peale kokku ja paika, kuhu olime otsustanud selle oma igapäevase 32-tollise LG asemele paigutada, ent suhteliselt kiiresti ja ilma vaevata saime ta kohale küll. Ainult paar väikest tiiru kruvikeerajaga ja ekraan saab voolujoonelise metalljalaga ühendatud.
Pulte leidsime karbist kaks: üks tavapärane, teine välimuselt mobiili meenutav ja nutikalt tundlik. Eriti palju vaeva ei nõudnud ka pildi ettesaamine, häälega läks küll veidi kauem aega, kuid polnud suuremaid probleeme.
Oodatult suutis kõige enam furoori tekitada käekäskluste katsetus – kõrvalt vaadata oli päris vahva, kuidas laste vahel tekkis võistlus, kes suudab masinat paremini enesele allutada.
Ei teagi, kas nutiteler tundis ära kõige noorema energia või oli see mingi muu nõks, kuid teismeline suutis sel kombel teleriga suhelda kõige edukamalt. Vanem generatsioon eelistas siiski tavapulti ja head turvalist nupuvajutustehnikat. Kuidagi kohmakas ja ülemäära aeganõudev tundus meie jaoks see tark juhtimine.
Häälkäsklustele reageeris ühesilmne üsna tõrgeteta – iseasi, kas see rakendus on väga otstarbekas, kui selleks tuleb siiski samal ajal vajutada ka häälesisestusnuppu nutipuldil. Võib-olla töötab see süsteem ka kuidagi otstarbekamalt, aga seda ei suutnud meie tuvastada.
Komplekti kuuluvad kaks paari 3D-prille ei leidnud eriti kasutust, kuna 3D-saated on ju veel tulevikumuusika nagu filmidki. Küll aga avastas jalgpallihuviline perepoeg teleri enda seest oma lemmikklubi 3D-video, mis tekitanuks huvi pikaks ajaks, kui teleri pilt poleks pidevalt n-ö kinni jooksnud.
Üldse tõdesime, et neti-TV võimalused jäävad puudulikuks, kui ühenduskiirus pole maksimaalne. Ka Youtube’i videovaatamisrakendus oli muidu ülivahva, eriti läks selle peale särama 20-aastase kodurokkari silm, kuid jällegi vedas alt netiühendus. Skype’i võimalused kõneleva pildi ja häälega kaotasid samal põhjusel oma võlu üsna pea. Ent see 3D-heli, mille nutikas nurgasseisja välja võlus, oli üllatavalt hea.
Jõudsime nädala jooksul vaadata telerist videoid ja pilte mälupulgalt ning korra proovisime ära ka ühenduvuse juhtmevaba mobiiliga. USB-liides paiknes veidi ebamugava koha peal teleka tagaküljel, kuid süsteem töötas tõrgeteta ja pildikvaliteet oli laitmatu. Ka noorem meespere leidis end nädala jooksul mitu korda Xboxi mänge mängimas: suur ja selge ekraan kleepis mehepojad tundideks enda külge kui iminapaga.
Nutiteleriga saanuks suhelda otse ka näoraamatus ja vaadata kirju e-postkastist. Meil see rakendust ei leidnud ja kaldun arvama, et ka teistes peredes on seis sama, sest kuigi Facebooki ikoon ilutseb väga mugavalt käeulatuses, ei tahtnud keegi telerist, liiatigi, kui see hõlmab elutoast pool seinapinda, teiste suhtlemist jälgida või siis ise jälgimisobjekt olla. Nutitelefon ja sülearvuti sobivad selleks oluliselt paremini.
Pidev sisse- ja väljalogimine sotsiaalvõrgustikust oleks mitmeliikmelises peres samuti paras kunsttükk. Kui elaks üksi, arvaks võib-olla teisiti. Tõenäoliselt ei ole netiühenduvus tänapäeval siiski veel see, mida telerilt eelkõige ootaks.
Uue põlvkonna Samsung 3D nutiteler on vaieldamatult täiesti uus tase tehnikamaailmas. Seda võis kogeda iga hetk teleriga koos olles, nagu ka seda, et iga uus vajab sissetöötamist ja harjumist. Eks olukord on mõneti sama nagu elektriautodegagi – põnev, kuid mugavaks kasutuseks on veel küllaga arenguruumi. Nii tootjatel kui ka tarbijatel.