Töötaja võiks saada tööpäeva algust ise valida

Ummik Tallinnas Pärnu maantee viaduktil.

FOTO: Toomas Huik

CPD Arenduskeskuse tegevjuht Klaas-Jan Reincke on seda meelt, et kindlal kellaajal töölkäimine on puhas ajaraiskamine. Lisaks on see tema sõnul ressursside ja inimeste energia asjatu kulutamine.

«Inimestel peaks üldse olema võimalus ise määrata, millal ja kus nad oma tööülesandeid täidavad, sest siis on nad kõige motiveeritumad, näitavad uuringud,» selgitab Reincke. Loomulikult on sel juhul ka töö tulemused paremad.

«Kui näiteks vaadata Tallinnas inimesi, kes hommikul Viimsist linna sõidavad ja tund või rohkemgi ummikus istuma peavad, siis esiteks ei tee nad selle aja jooksul tööd, teiseks närveerivad õigeks ajaks tööle jõudmise pärast ning lõpuks vajavad tööle jõudes aega närvipingest taastumiseks. See kõik on ajaraisk ja mõjub halvasti töö kvaliteedile,» leiab ettevõtja.

Ummikud ajavad närvi

Tallinna transpordiameti juhi Andres Harjo sõnul on kõige suurem liiklusintensiivsus linnas kella 8.15–9.00 ja 17.00–17.30. Tööaegade alguse nihutamine tema hinnangul olulist efekti ei annaks, kuna hommikul on määrav hoopis koolitundide algusaeg. Näiteks koolivaheajal tõsiseltvõetav tipuaeg puudub.

Inimestel on ka mitmed kohustused ja vajadused, mis enne tööle jõudmist täita tuleb, olgu selleks siis abikaasa tööle ja laste lasteaeda või kooli sõidutamine, vajadus haige sugulase juurest läbi astuda või hoopis virgutuseks kerge treening teha.

Reincke sõnul näitavad viimase aja uuringud, et tööinimeste peamine stressiallikas on just puuduv tasakaal elu eri valdkondade, nagu töö ja pere, töö ja õpingute või ka töö ja hobide vahel. Kõik see mõjub lõppkokkuvõttes ka nende tootlikkusele töö juures.

«Minu arvates on ilma tungiva vajaduseta inimeste ühel ajal kohale käsutamine lihtsalt lollus,» leiab ta.

Hea näide on siin Reincke sõnul otsimootoriettevõte Yahoo, mille uus juht leidis ühel hetkel, et nende parkla on hommikul liiga tühi. Ülemus otsustas, et distsipliini tagamiseks ja meeskonnavaimu tekitamiseks peaks töötajad ikka kindlast kellast tööl käima.

«See oli valearusaam. Kui meeskonnatöö lonkab, siis tuleb põhjusi mujalt otsida. Mulle tundub, et juhid seda ka teavad, aga nad sageli ei näe muud alternatiivi kui rangelt kohaolekut nõuda ja ka muudmoodi töötamist rangelt reglementeerida,» nendib Reincke.

Tulemuste kontrollimine on tema hinnangul palju keerulisem ja nõuab usaldust.

Koos vabadusega kaasneb vastutus, rõhutab töötajate vabaduste eest võitlev välismaalasest firmajuht.

«Kui töö tulemused on selged ja mõõdetavad ning inimestel on töötegemiseks vastavad oskused ja tööandja antud vahendid, siis pole vaja talle kõike detailselt ette kirjutada. Hinnata tuleb tulemust, mitte seda, et töötajad on kõik kindlal ajal ühes kohas koos,» märgib ta.

Eriti taunitav on hilinemise eest trahvi määramine, nagu mõnes ettevõttes kombeks. Sel juhul on Reincke sõnul eriti raske inimesi edaspidi motiveerida.

«Ma ise istun vahel kontoris päris üksi ja ei teagi, kus töötajad on, ega raiska ka oma aega mõeldes, kus nad viibivad. Olgu minu poolest kodus või kohvikus, peaasi et töö tehtud saab,» sõnastab ta ühe oma olulisema juhtimispõhimõtte.

Ajaplaneerimise koolitaja ja arengunõustaja Kristjan Otsmann juhib tähelepanu asjaolule, et inimesed on oma bioloogilise elurütmi poolest erinevad: ühed on hommiku-, teised õhtu- ja kolmandad hoopis ööinimesed. Vahel on selline rütm looduse antud, vahel aga sisse harjutatud. Igal juhul oleks mõistlik sellega arvestada.

Ka eri uuringud näitavad, et kellast kellani rütm, mis lööb kõiki ühe vitsaga, ei soodusta efektiivsust.

«Probleem on selles, et kui ühed on hommiku- ja teised õhtutüübid, siis kuidas nad omavahel koos töötama panna. Selleks saab leida päeva jooksul ajad, kas enne või pärast lõunat mõni tund, kus kõik on kohal, ärkvel ja virged,» nendib Otsmann ja märgib, et selline töörežiim tõstab tõhusust.

Neil töötajatel, kes ei tööta vahetustega ja kelle tööst ei sõltu vahetustega töötavate inimeste töö, soovitab ajaplaneerimise koolitaja konsultandina alati kasutada libisevat päeva algust. Päeva keskel, näiteks kella 10–16, võiks siis kõik kohal olla, töö alustamine ja lõpetamine jäävad aga inimeste endi valida. Sel juhul saavad tehtud nii individuaalne kui ühine osa tööst.

Kas selline töökord ei soodusta viilimist?

Alustamine on alati raske

Selle peale vastab Otsmann, et kes tahab viilida, saab seda teha ka üheksast viieni töötades. «Inimene võib töötamise imiteerimisel harukordselt leidlik olla, pealegi annavad tänapäevased tehnoloogilised vahendid selleks palju võimalusi. Küsimus on selles, kas eeldame, et meil töötavad lollid robotid, keda vahel nimetatakse ka tööjõuks või ressursiks, või soovime intelligentseid ja võimekaid töötajaid, kes on motiveeritud tööd hästi tegema,» lausub ta.

Psühholoog Taimi Elenurm näeb asja oma vaatevinklist. «Kui töö iseloom vähegi võimaldab, on tööandjal kasulik inimeste individuaalsete eripäradega arvestada,» lausub ta.

Küllap teab enamik meist, kui raske on millegagi alustada. Töö alustamine vajab organismi häälestamist töötegemisele. See on kergem siis, kui organism on aktiivne ning ümberhäälestumisele ja tööle keskendumisele kulub vähem kohanemisenergiat ja -aega.

Paraku pole kõigi tööde puhul võimalik paindlikku töögraafikut rakendada.

«Ehk saab ka sel juhul kokku leppida mõne muu aja päevast või töö, mida tehes saab olla paindlik? Kui ka see pole siiski võimalik, on soovitav teha puhkepause ja leida võimalus tööülesannete vaheldumiseks mõnel muul ajal tööpäeva jooksul,» selgitab Elenurm.

«Ka aitab ebasobiva, organismi eripärale või seisundile mittevastava tööaja algusega kohaneda pikem tööle ümberlülitamise aeg. Näiteks võib tööpäeva algusega kohanemiseks ning ka liiklusummikute vältimiseks tööle tulla kuni pool tundi varem või lahkuda pool tundi hiljem,» lisab ta.

Elenurme sõnul on olulised mõlemad: nii töösse sisseelamine päeva alguses kui ka tööst väljalülitumine päeva lõpul. Varem tööletulekut või sealt hiljem lahkumist saab psühholoogi sõnul soovitada siiski vaid ajutise abinõuna keerulisemaks perioodiks ning seda ei tohi kujundada normiks või reegliks. Loomulikult ei tohi ka töötundide arv kuus ületada tööks ettenähtud aega.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles