Eesti riidepoed ei oska kallist kaupa maha müüa

Sisearhitekt Kalle Pabuti hinnangul annaks vaateaknal taotletud valgele rohkem sära paremini valgustatud ja esile tõstetud detailid.

FOTO: Mihkel Maripuu

Disainer ja sisearhitekt Kalle Pabut jõudis pärast ringkäiku Viru keskuses tõdemuseni, et rõivakauplused on Eestis küllaltki ühetaolised ning kalleid riideid ei osata müüa.

Sisearhitekt Kalle Pabut kiitis Ivo Nikkolo poe riietuskabiine, mis on otsekui klassikalise õpetuse järgi tehtud.

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

«Esmalt jälgime seda, kui hästi me neid asju näeme, mida meile üritatakse maha müüa,» alustas Pabut ringkäiku ja jätkas: «Kuidas on stendid organiseeritud, kuidas me esemetele ligi pääseme.»

«Kui ma parasjagu siia seisan, siis kas siia mahub veel keegi vaatama?» küsis Pabut, kui astus Seppälä kaupluses esimese kahe riietega stange vahele. Temast mööduda polnud tõesti võimalik.

Sisekujunduse lektorina  töötanud Pabuti arvates on sellised nõksud kaubanduses olulised, aga disainerid teda ei usu. «Butiikides on teine asi, nad teavad, et igal tootel on omaette väärtus,» möönis ta.

Liiga kitsas

Valgustuse sättimine võib Pabuti hinnangul olla üüripindadel probleemne – teha tuleks terve remont, et varasemat kontseptsiooni muuta. «Ma ei ütle, et siin midagi väga halvasti oleks, aga kõike ei saa sättida nii, nagu tahaks. Näete, siin seinal on pluusid välja valgustatud, siin ei ole. Silt on küll juures, aga atraktiivne ta välja ei näe,» kommenteeris ta Seppälä valgust.

Astusime Seppälä riietuskabiinidesse. «Siin ma tahaksin, et näeksin ikkagi riietust kogu ulatuses – külje pealt ja alt. Sul peab olema hea ülevaade endast tervikuna,» mõtiskles disainer. «Hea oleks, kui sul ei tekiks kabiinis näole varje. Kindlasti jääb siin natuke pimedaks ja sa ei näe kõiki detaile.»

Pabut selgitas poest väljudes, et kui hiljuti Vilniuses Eesti kauplusi Mosaici ja Montonit külastas, märkas ta, kuidas kliendil oli poes liikumiseks rohkem vaba ruumi. «Seal on ka rahvast rohkem, käive suurem. Nad saavad endale lubada suuremat pinda ja distantsi, et ma kaupu näeksin.»

Seega ei ole Pabuti hinnangul mõistlik alati välja panna kogu kaupa. Samas on oluline, et tekiks süsteem – rõivakomplektid paigutatakse kokku. «Kaubanduses suunatakse inimesi teatud maitsele või esteetilisele kasvatusele, näidatakse, kuidas midagi kombineerida.» Oluline on anda ostjatele suunised, kus asub kassa, kus proovikabiinid.

«Kuid siin ruumis võiks olla parem valgus,» hindas Pabut pilguga Zara naisteosakonda. Mitmes kohas kippus valgus tulema rõivakollektsiooni tagant, mistõttu eset ennast ei näinudki. «Valgus peaks tootele peale paistma. See teeb ta müstiliseks ja atraktiivseks,» tõdes kujundaja.

Tihti ei pruugi poodides valguse värvi tõttu näha ka toote tegelikku tooni. «Ma ostsin ise kaubamajast kunagi Pierre Cardini mustad velvetid, mis tegelikult olid tumepruunid ja ei läinud mu pintsakuga üldse kokku,» muigas mees.

Zara proovikabiin disainerile enam-vähem sobis. «Need kaks lampi on nüüd natukene erineva valgusega ja laelamp võiks olla otse kabiini kohal, kuid siin saab ringi pöörata, koti ära panna, istuda. See on nende võimaluste juures paremini lahendatud kui Seppäläs,» kiitis Pabut.

Zara meesteosakond avaldas aga rohkem muljet. «Siin on nüüd rõivakomplektid palju paremini välja valgustatud kui naiste poole peal. Ma näen asju! Võib-olla meestele peabki kaupa rohkem söödavaks tegema,» teatas Pabut. «Isegi kui siin ei ole nii suurt pinda, siis rõivad on paremini nähtavad. Proovikabiinile viitab silt ning need on kassaga sama tooni, mitte ei sulandu saaliga ühte nagu naisteosakonnas.»

Küsimusele, kas poed ka kumer- või nõguspeegliga kliente saledamana näidates neid ostma meelitavad, vastas Pabut nii: «Eks peeglite kvaliteedist oleneb, mida me sealt näeme, aga sageli me eeldame, et oleme teistsugused kui see inimene, kes meile peeglist vastu vaatab. Peeglid näitavad meile asju nii, nagu need on, ja alati ei lähe see kokku sellega, mida tahaksime näha.»

Rohkem erinevaid poode!

Sisenesime Reservedisse. «Kui ma siit läbi kõnnin, ajan sülearvutikotiga kõik asjad maha. Minu mäletamist mööda Reservedis ei olnud asjad vanasti nii halvasti, aga siin on vist ka allahindlus,» imestas ta. «Ma saan aru, et disainer on püüdnud teha valikut huvitavaks, aga ma ei näe siin üldse kingi, need on kuskil all varjus peidus.»

Pabut usub, et kuna Eestis on rõivaid nii ülehinnatud, siis on ostjad hinnatundlikumad. Samas ei pruugi allahindluste ajal kokku kuhjatud kaubast hõlpsamini lahti saada. Seesugune soodusmüük sobib ainult teatud kontingendile, kes on tõelised ostufanaatikud.

Ivo Nikkolos sukeldus Pabut kohe kabiinidesse. «Siin on hästi. Valgus langeb näole õigesti, kuskile ei teki varje. Peeglist näen end kenasti terves ulatuses. See oleks justkui klassikalise õpetuse järgi tehtud.»

Baltmanis oli kaupa palju. «Arvestades ülikondade hindu, peaks siin rohkem distantsi olema. Ma võtaksin siit pooled rõivad ära, et esmamulje ei ütleks, et oled sattunud taas casual-riiete poodi,» hindas disainer. Palju rohkem polnud ruumi ka Calvin Kleini esinduspoes.

«Üks asi, millest ma Eestis aru ei saa, on see, et kui riided riputakse liigutatavatele stendidele, rack’idele, siis Ameerikas tähendab see, et on rack sale ehk soodusmüük. Siin ma ei näe mingit allahindlust,» lausus Pabut läbi Dieseli esinduspoe jalutades.

Terranovas, kus asjad olid eriti tihedalt, sai kitsas proovikabiinis aimu vaid sellest, kas asi selga mahub. Kaubamaja pesuosakonna hämarad ja avarad kabiinid rõhutasid luksuslikkust ja erootilisust. Mango pood kasutas hoopis kollast sooja valgust, mis Pabuti hinnangul tegi keskkonna inimsõbralikuks.

Kaubamajas oli kujundusele palju rõhku pandud, kuid see võib teatud kohtades tähelepanu riietelt ära tõmmata. Keskmisest pikemat kasvu Pabut leidis, et meesteosakonnas on ülikonnad paigutatud kohati liiga alla, kust neid on ebamugav otsida.

«Lääne-Euroopas on turg diferentseeritum ja erinevaid poode rohkem. Eestis on kohati nii kaubavalikus kui ka sisekujunduses ära unustatud kasutajate grupid: vanuserühmad, sissetulekud, ka erineva kehakujuga inimesed. Nomenklatuuri ei saa teha,» tõdes Pabut lõpetuseks.

Pabuti hinnangul unustatakse tihti ära need eakamad inimesed, kelle käes tegelikult rahakott on ja kes endale kaupa lubada saavad, kuid on veidi valivamad. «Inimene võiks tunnetada, millisesse poodi just tema oodatud on. Meil on kahjuks kõik ühesugune ja eristumist vähe.»

Viru keskuse poodidest oli vaid üks nõus laskma fotograafil sealset sisekujundust pildistada. 

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles