Mõis, mida pole kunagi unustatud

Tiina Kolk
, Arteri toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neorenessanss-stiilis iludus: Puurmani mõisahoone mõjub suursuguselt.
Neorenessanss-stiilis iludus: Puurmani mõisahoone mõjub suursuguselt. Foto: Toomas Tuul

Kas Puurmani lossis kummitab? Vastuse võib saada juuli ja augusti külastuspäevadel, kui mõisa uksed on kõigile valla ja kavas ka ööekskursioon.

Tallinna–Tartu maantee äärde jäävas liigirikkas pargis asuva neorenessanss-stiilis härrastemaja restaureerimine lõppes kolm aastat tagasi ja Puurmani loss osaleb «Unustatud mõisate» programmis.

Tegelikult pole seda hoonet kunagi unustatud, siin tegutseb kohalik kool ning omaaegne krahvinna magamistuba on nüüd õpetajate päralt. Kaunid seinakaunistused lubavad oletada, kui peen võis see ruum kunagi olla. Härra nn norskamistuba on aga tõenäoliselt hoopis hiljem majale juurde ehitatud ning juttude järgi kasutati seda ruumi palvetoa ja/või kabelina.

Peauksest siseneja leiab end avarast hallist, kust trepp viib teisele korrusele. Mõisaajal asusid seal teenijatoad, nüüd klassid. Alumine, esinduskorrus oli krahvi perekonna päralt, seal on suurem osa seina- ja laekaunistustest, samuti parkettpõrand algupärased. Restauraatorid on jätnud igale uksele ja seinale tükikese omaaegsetest värvi- ja materjalinäidetest. Selgub, et igal ajastul olid oma eelistused, näiteks uste värv ulatub valgest tumepruunini.

Meistri nimi seinal

Söögisaal võlub reljeefse mustriga tammelae ja nooblite tapeetidega, millest osa on säilinud veel mõisaajast. Söögisaali seinal on välja puhastatud maalermeistri autogramm aastast 1881.

Muljetavaldavalt liigendatud ja rikkalike kaunistustega ilmestatud fassaadidega kivihoonele lisavad suurejoonelisust kirdenurgal asuv 25 meetri kõrgune kaheksatahuline nurgatorn ja loodenurgas paiknev madalam tornitaoline väljaehitis. Peasissekäiku ilmestab ehisvaasidega graniittrepp, maja taga asuv kivibalustraadiga ümbritsetud maakiviterrass avaneb parki.

Kooli huvijuhi Raina Rumvolti sõnul on lossis ka üht-teist saladuslikku. Näiteks sissepääsu torniosa alumisel korrusel paiknevasse koolidirektori kabinetti, kus mõisaajal oli krahvinna riietusruum, varjasid seinapaneelid, mis suletuna moodustasid nurga, ning seetõttu teadsid vaid vähesed, et sealt pääseb omanäolisesse ruumi.

Torni tõustes avanevad üha ilusamad ja avaramad vaated.

Lossi esine park on prantsuse stiilis ehk korrapärane, sümmeetriline, pargi tagaosa aga inglise stiilis – vabavormilise kujundusega.

Enne mõisat oli linnus

Varasem ajalugu seostub Puurmani mõisal Kursi ordulinnusega, mis rajati ilmselt Tallinna-Tartu maantee Pedja jõe ülestuskoha kaitseks.  Mõisa eestikeelne nimi pärineb aga von Buhrmeistritelt, kes said koha 1645. aastal kuninganna Kristinalt kingiks. Põhjasõja järel läks mõis von Manteuffelitele – neist kujunes Liivimaa rikkamaid aadliperekondi – ja jäi nende valdusse kuni võõrandamiseni 1919. aastal.

Kui krahv Ernst Gotthard von Manteuffel hakkas 1839. aastal mõisat korrastama, kerkis siia hulgaliselt tootmishooneid, sealhulgas ringikujuline tall. Samuti hakati parki ümber kujundama.

1864. aastal tellis krahv uue härrastemaja ehitamiseks projekti ja eelarve – viimast saab uurida tornis avatud väljapanekul. «Eelarve näitab, millise põhjalikkusega töid kavandati ja milliseid meistreid kavatseti kaasata,» mainib Rumvolt. «Eeltööde kõrval on loetletud müüri-, ehitus-, plekksepa-, tisleri-, sepa-, pottsepa-, maalri- ja kiviraiduritööd, samuti on kirjas materjali hulk ja selle võimalik maksumus.»


Kutsuvad külla

Puurmani lossi uksed on huvilistele avatud 27. ja 28. juulil ning 10. augustil (siis on kavas ka kell 22 algav ööekskursioon).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles