Kivide mäng vabrikumaja aias

Hiiumaal Kärdlas on palju kauneid aedu, kuid perekond Nõmmiku aed torkab silma kivide rohkusega.Aeda ilmestavaid kive on kaasa toodud nii väljasõitudelt kui ka prügimäelt.
 

«Eks see aed on aja jooksul ise tasapisi selliseks kujunenud,» tutvustas Kärdlas kunagise kalevivabriku tööliste rajoonis elav Tiia Nõmmik oma koduaeda. Nende pere elab selles pea 140 aastat vanas majas juba neljandat põlve. «Minu lapsepõlvemälestustes oli aed hommikuti päikest täis ja seal õitsesid võililled, aga eks nüüd ole mood muutunud,» tõdeb perenaine.

Vanu aegu meenutavad aias vanad õunapuud ja sõstrapõõsad, aga ka mitmeid põlvi aias kasvanud lõhnav kuslapuu. «Seda taime ei raatsi ma maha võtta, sest see on igivana.

Ta on pärit minu vanavanaema ajast ja teda on istutatud ühest seinast teise,» näitas Tiia Nõmmik tänavu haigusest räsitud lõhnavat kuslapuud. Naine loodab, et seekordne haigus taimele saatuslikuks ei saa.

Mõne aasta eest ehtisid aeda ka kaks võrast kokku kasvanud vahtrat, mille juured aga kanalisatsiooni panemise käigus viga said ja seetõttu tuli nad maha võtta. «Neist on mul siiani kahju,» tunnistab Tiia Nõmmik.

Tavaliselt püüavad aiapidajad kividest lahti saada, ent Nõmmikute pere toob neid aina juurde. Peenraid palistavad selle tulemusel nii suured maakivid kui ka väiksed rannakivid.

«Kivid on korjatud siit ja sealt. Kui ma kuhugi sõidan, siis ikka panen kivi taskusse ja nii need on aastate jooksul kogunenud,» rääkis aia perenaine. Kust aga on pärit idee peenraid ääristada nii suurte kui väikeste kividega, ei oska Tiia Nõmmik öelda.

«Kui teed ja vaatad ringi, siis paned asju ka tähele. Ilmselt ma kusagil midagi sellist nägin,» pakkus ta. Samas tunnistab naine, et hoolitsust nõuab väikestest kividest äär arvatust rohkem, sest selle puhastamine väikestest puulehtedest on üsna tülikas.

Perenaise kirg kivide vastu on nii suur, et aastate eest ostis ta ekstra ühe vana maja vundamendi. «Kivid olid üleni lupja täis ja ma nägin suurt vaeva, et sellest lahti saada, aga ma tahtsin natukene aeda muuta,» rääkis naine. Nüüd ilmestavad kivimüüri võimsad hostad ja kiviktaimla, millele tänavune pikk talv kõvasti liiga tegi. Suviti, kui pererahvas avab Kärdla kohvikute päeva raames üheks päevaks oma aiaväravad ka võõrastele, saab kõrgendikust välilava.

Ka päikesevari ei ole selles aias mitte suvemööbli kohal, vaid varjutab hoopis suurt kivi. «Selle kivi leidis mu poeg prügimäelt. See oli prügihunniku otsas, nii et polnud muud vaja, kui köied ümber panna ja kraanaga maha tõsta,» näitab perenaine Tiiu Nõmmik eesaias asuvat lamedat kivi. Nüüd on sellest saanud perenaise lemmikistumispaik.
Kivil armastab peesitada ka pererahva kass.

Oma aiast rääkides on Tiia Nõmmik üsna tagasihoidlik, kinnitades, et tegelikult pole seal midagi erilist, kõigest paar ilusat peenart. Ta kiidab väga hostasid ja viltlehte, mis on ühtaegu nii dekoratiivsed kui ka tänuväärsed taimed. Neid kasvab aias mitmes kohas.

Sel suvel ehivad maja ka lopsakad suvelillede kastid. «Ma ei ole küll ise kunagi Itaalias käinud, aga minu ettekujutuses on see nii itaalialik ja siis mõtlesin, et paneme sel aastal ka lillekastid välja,» sõnas naine. Kohvikute päeva ajal on nende aias juba viiendat aastat just Itaalia restoran, kus lööb kaasa kogu pere, naabrid ja arvukalt sõpru.

Kunagise kasvuhoone asemel on nüüd väike veesilm. «Hakkasime tütrega ise pihta, siis tulid mehed abiks ja lõpuks tulid kopp ka kohale,» meenutas Tiia Nõmmik viie aasta tagust tiigitegu. Kuigi vanasti oli ka selles aias arteesiakaev, vuliseb seal praegu väike purskkaev. Veesilmas löövad juba teist aastat lupsu nii kohalikust merest pärit kogred kui Jaapani koid. Tõsi küll, kaks värvikirevat koid langes kohalike kajakate saagiks.

Talveks ehitatakse tiigile katus peale, lisaks tuleb veesilma regulaarselt puhastada, et rohevetikas vohama ei hakkaks. «Ega mees ei mõelnud, kui suur töö kalade võtmisega kaasneb,» tõdes Tiia Nõmmik. Lisaks sellele veesilmale on perel kaks akvaariumit ka majas, sest see oli pereisa suur lapsepõlveunistus. «Eks inimene võib endale väga palju nuhtlust juurde teha, aga ju ta arvas, et nende kahe akvaariumi puhastamisest on veel vähe,» ütles naine naerdes.

Kui kõik kaladesse puutuv on peremehe rida, siis aiakujundamises on ohjad perenaise käes. «Eks need on ikka minu ideed, aga siis ma võtan teised appi ja teeme koos,» kinnitas naine. Suuremad ideed arutab ta läbi Rootsis elava ja seal ehitusdisainiga tegeleva vanema pojaga.

«See on minu hobi. Kui sa teed seda, mida sa väga teha tahad, on see alati nauding, kuigi vahel mul mees või lapsed ütlevad, et sa ei pea ennast ära sandistama,» tõdeb perenaine.

Tiia Nõmmiku kinnitusel ei nõua aia korras hoidmine erilist vaeva, kui seda korralikult teha. «Iga päev ei jõua muidugi tegutseda, aga kui korralikult rohida, siis piisab sellest, kui korra nädalas üle käia. Kui lased aia hukka minna, siis on loomulikult raske,» on naine veendunud. Vaid muru niidab ta enda sõnul sageli ja seetõttu kuluvat ka muruniidukeid üksjagu.

Muide, Nõmmikute aia muru kohta võib liialdamata kasutada väljendit inglise muru ja kuuldavasti olla mõni ühe päeva kohviku külastaja vargsi seda suisa katsunud, kuna ei uskunud, et see on ehtne. «Eks siia tuleb ka teelehte ja õunalille sisse, aga need ma nokin välja, aga iga asja ma taga ei aja,» kinnitas naine. Muru puhastamine käib hoogtöö korras, kui lapsed kodus on. «Meil on see murulapp ju nii väike,» hüüatas naine.

Kui pahatihti kurdavad aiapidajad, et jõud ei käi aiast üle, siis Tiia Nõmmikuga aias ringi käies tõdeb naine korduvalt, et aed on väike. «Suurel aial on suured võlud ja seal saab palju teha, aga siin nii ei ole.» Tegelikult oligi aed algselt suurem, kuid nõukogude ajal võõrandati osa krundist ning ehitati sinna kortermaja.

Kuigi kõrvaltvaatajale näib aed täiuslikuna, plaanib perenaine juba uusi muudatusi. «Ma nägin ühte saadet Jaapani aiast, osaliselt siin juba üht-teist selles stiilis on, aga võib-olla veel midagi,» arutles ta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles