Kellele korter, kellele maja

Pärnus Raeküla aedlinnas elav Evi Preedel naudib oma aia lilleilu, mille ta on ise loonud.

FOTO: Sirje Niitra

Elukohta otsivatel inimestel on tavaliselt üsna selge ettekujutus soovitust, kuid lõpuks hangib suur osa neist ikkagi hoopis midagi teistsugust.
 

Iga inimene soovib endale kodu, mis vastaks kõige paremini tema ja ta pereliikmete vajadustele ning kus ta ennast hästi tunneks. Selleks võib olla nii tagasihoidlik ühetoaline korter suure linna paneelmajas, remontivajav majalobudik lapsepõlvemaadel kui ka uhke villa mere ääres.

«Olen kogu oma teadliku elu oma majas elanud ja minust vist korterielanikku ei saakski. Vahest ainult siis, kui jääks päris üksi ja enam kütta ei jaksaks. Mul peab kindlasti olema lapp maad, lilled ja kasvuhoonest kurgid-tomatid võtta. Käin päevas mitu korda kastmas, rohimas ja vanu õisi noppimas. Seebikaid ma ei vaata, mida ma muidu vaba ajaga teekski?» küsib Pärnus Raekülas elav Evi Preedel.

Tema kaasa Kalju Saat, kes selle maja ehitas, on nüüd haige ja liigub vaevaliselt, aga temagi naudib ilusa ilmaga õues aiatoolis või verandal istumist. «Kui maja ehitasin, siis sai mõeldud, et jaguks ikka kõigile lastele ruumi, aga nüüd mõtlen, et oleks võinud väiksema teha, sest küttekulud lähevad päris suureks ja lastel on igaühel oma elamine,» mõtiskleb ilusa kahekorruselise eramaja omanik.

Pärnulanna Irisa Sameli on seevastu kogu oma elu korteris elanud. Oma praeguse elupaigaga väikese puumaja teisel korrusel on ta väga rahul, sest see on parajalt väike, samas on seal kõik olemas – isegi kaminatule ja saunaleili võimalus.

Aga mis kõige olulisem, elamine asub otse Rannapargi kõrval. Nõnda on tal mõnus suvehommikul pärast kepikõndi meres ujumas käia ja talvel sealsamas pargis mõned suusaringid teha. Ka töökoht on kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Naine ei arva, et tal majas elamise vastu midagi olnud oleks, aga tema perel pole lihtsalt olnud kunagi võimalust maja ehitada. Küll aga oli tal abikaasa eluajal linna lähedal maal väike suvilakrunt, kus sai endale aiakraami kasvatatud ja muidu mõnusalt aega veedetud. Bensiinihindade tõustes ja mehe tervise halvenedes tuli see siiski maha müüa.

Üksinda majas elamist hindab Sameli keerukamaks kui elamist korteris, kus pole vaja isegi talveks puid varuda, kui just ei ole soovi lõbu pärast kaminat kütta. Muud olmemured aitab aga lahendada ühistu.

Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse liige Peep Sooman ütleb, et enamasti teavad endale kodu otsivad inimesed, mida nad tahavad, kuid palju sõltub ka rahalistest võimalustest. Tavaliselt on soovitud-loodetud hind turul pakutavast viiendiku võrra madalam.

Teise kinnisvaras pikka aega tegutsenud mehe tähelepanekute järgi ei osta veidi rohkem kui pooled koduotsijad lõpuks seda, mida nad algul kirjeldasid. «Kui algul ei pöörata sellistele strateegilistele külgedele nagu transport, kauplused, lasteaiad ja kool väga palju tähelepanu, siis kohal käies hakatakse mõtlema.

Vahel loobutakse ostust lihtsalt sellepärast, et naaberkorteris keegi parasjagu puuris või kui nähakse, et läheduses asuva laste mänguväljaku on vallutanud huligaanitsevad teismelised,» toob Sooman näiteid.

Täiesti eraldi liik koduotsijaid on tema sõnul idealistid, kes soovivad näiteks elada tingimata Tallinnas Kalamajas või mõnes teises agulis. Nemad pole rahale üldse mõelnud ja loodavad kahetoalise renoveeritud korteri kätte saada 30 000 euroga, mis pole aga võimalik.

Vastukaaluks on ka rühm inimesi, keda hind üldse ei huvita ja kes lihtsalt ütlevad: «Ma tahaksin just selles majas elada.» Kolmas seltskond on väga teadlikud, mida soovivad. Need on tavaliselt keskmisest suurema sissetulekuga inimesed, kes teatavad näiteks täpselt, et tahavad elada Nõmmel eramajas. Viimased võivad seda õiget objekti, mis sobib nende koduks, oodata aastaid.

Vahel saavad maja ostes määravaks ka subjektiivsed faktorid ehk kas see õige kodutunne tekib või mitte. Oluline on seegi, kas eelmine pererahvas on sümpaatne, kas õues on hea olla, kas muru on niidetud ja lilled õitsevad.

Meetrikõrguste ohakatega hoov ei kutsu ostma, mis siis, et nendest on võimalik mõne tunniga lahti saada. Emotsionaalset mõju avaldavad ka sellised detailid nagu väike veesilm kinnistul või kenasti pügatud hekk.

Sooman ei alahinda ka paljukirutud põllupealseid elamisi, sest needki saab hea tahtmise korral mõne aastaga elamisväärseks muuta. Grillinurga saab kohe teha, elupuuhekk kasvab piisavalt suureks paari aastaga, viljapuudel läheb pisut rohkem aega. Nõnda saab lagedast põllust peagi kena, haljastatud koduümbrus. Samas on sellise elamise soetamine märksa odavam – tasuda tuleb ju vaid maa ja ehituse maksumus.

Maja tähendab alati palju kohustusi, mida kõik ei tahagi endale võtta. Igaüks lihtsalt ei soovi pidevalt muru niita, aeda ja fassaadi värvida, kütet varuda. Kõigil pole selleks aegagi, sest nad eelistavad pigem tegeleda hobidega. Seetõttu meeldibki paljudele elada kortermajas, kus suurema osa probleeme saab lahendada ühiselt.

Nõukogude ajal olid paljudel aiamaad ja suvilad, mis hiljem tihtipeale ehitati elumajadeks ümber. Sooman teab rääkida, et puhkenud on uus suvilate laine, kuid need on nüüd teist tüüpi. Näiteks ostetakse Noarootsi väike majake, kus perega puhkamas, metsas ja mere ääres jalutamas käiakse. Selliseid idüllisuvilaid tekib kogu aeg juurde ja nende järele on suur nõudmine.

Lastega peredel soovitab Sooman mõelda tõsiselt Tallinna ja teiste suuremate linnade lähikonnas paiknevate asulate peale, kus kõik eluks vajalik on juba olemas, aga hinnatase on linnaga võrreldes madalam. Tallinnas on selliseks juba populaarsust kogunud paigaks Peetri küla, aga ka Tabasalu, Saue, Saku, Keila ja teised piirkonnad.

Arhitektuuribüroo Pluss juhtivarhitekt Indrek Allmann ütleb, et järjest enam muutub oma kodu rajavatele inimestele oluliseks krundi suurus, sest tahetakse võimalikult palju privaatsust. «Kodu on eestlasele jätkuvalt väga oluline, see on meie genoomis sees ja ilmselt lähema paarisaja aasta jooksul ei muutu,» lausub Allmann.

Küll on aga tema sõnul muutumas kodu loomise protsess. «Kunagi ehitas mees oma kätega perele maja. Seejärel tuli «naabrist parem» variant, mille tulemusel valmis kuni 85 protsenti eramuid Eestis individuaalprojekti järgi, mis on maailmas üsna ainulaadne olukord. Isegi tüüpprojektid ei sündinud juhuslikult, vaid nende saamiseks korraldati arhitektuurikonkursse.

Seetõttu oli Nõukogude aeg elamuehituse mõttes üsna rikas. Nõndanimetatud lollidekülad 500–700 ruutmeetri suuruste majadega kerkisid siis, kui varem kehtinud piirangud ära kaotati,» selgitab arhitekt.

Nüüd on eramu ehitamine Eestis minemas kolme eri teed ja milline neist saab valdavaks, sõltub paljuski meie jõukusest. Pragmaatiline suund käsitleb eramut kui toodet, mille puhul toimub nn pildi pealt tüüpprojekti valimine, mille järgi siis mõni tehas kusagil maja valmis teeb.

Teine moodus vastandub esimesele. Omanik tellib arhitektilt eksklusiivse individuaalprojekti ja korraldab konkursi ehitaja leidmiseks. Kolmandaks võib erinevatest ehitusfoorumitest leida madala kvalifikatsiooniga arhitekte. Need on Allmanni sõnul pigem asjaarmastajaist tehnikud, kes inimestele lihtsalt ehitusloa kaustasid pakuvad. Niisugused lahendused valmivad sageli poole päevaga ja on muidugi ka odavamad. Allmann võrdleb neid lahendusi kiirtoiduketist saadavate hamburgeritega, mis vähenõudlikel isu kustutavad.


Küsimusele elumaja optimaalse suuruse kohta vastab Allmann: «See on nii suhteline. Kunagi arvasin ise ka, et 70 ruutmeetrist piisab, aga pärast kolmanda lapse sündi jäi sellest väheks ja ehitasin 60 ruutu juurde. Samas on mul olnud klient, kes helistas laupäeva õhtul murega, et ehkki ta kahel pojal on kummalgi oma magamistuba ja veel ühine mängutuba, kokku 70 ruutmeetrit, oleks neile vaja veel ka tuba külaliste vastuvõtmiseks.» Üldiselt peab Allmann optimaalseks eramu suuruseks umbes 180 ruutmeetrit.

Allmanni sõnul on samas selgelt olemas korteriinimesed ja ka paljud neist, kes saaksid endale maja lubada, eelistavad pigem suuremat korterit mõnes hea asukohaga huvitavas majas. «Nelja-viietoalised uued korterid lähevad nagu soojad saiad,» nendib ta.

Kui energiatõhusus on mujal Euroopas oluline pigem sotsiaalobjektide puhul, siis Eestis on see saanud kalli villaarhitektuuri osaks. Allmanni sõnul ei sobigi enamik krunte passiivmaja ehitamiseks, pealegi on tavalises hoones sageli palju parem elada.

«Kui sa ei aja taga energiatõhusust, pead muidugi maksma suuremaid küttearveid. Minu arust tuleks siin lähtuda talupojamõistusest ehk teha seda, mis tuleb kätte puhtalt nutikusega ja mis ei maksa palju,» selgitab ta.

Allmann soovitab oma kodu rajamist kavandavatel inimestel kõigepealt selgeks teha, kui palju on nad valmis kulutama. Seejärel võiks summa jagada kallima maja puhul 2000 ja lihtsama lahenduse puhul tuhandega – nii saab teada maja ligikaudse suuruse ruutmeetrites.

«Olen elu jooksul palju kokku puutunud inimestega, kes lähtuvad eramu ehitamisel oma unelmatest, mis ei lähe aga kokku reaalsete vajaduste ja võimalustega. Eksib tavaliselt kaks klienti kolmest – nende kõigi vajaduste rahuldamiseks oleks vaja kaks või kolm korda suuremat ja palju kallimat maja, kui nad algselt kavandasid,» räägib arhitekt.
 

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles