Raeküla ehk Pätsiküla ehk Rotiküla

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Endisaja hõng: Riia maanteel on säilinud vanad majad.

FOTO: Urmas Luik

Pärnu kesklinnast Riia maanteed mööda välja sõites jääb Via Baltica ja mere – või õigemini jõe ja mere – vahele kena roheline aedlinn, kus elab ligi 5000 inimest.

Aedlinna musternäidis: Tiiu ja Uku Eeskivi, kes on rajanud endale Raekülla kena kodu, on mõlemad küll juba üle 80, kuid löövad kaasa kõigis kohaliku seltsi ettevõtmistes.

FOTO: Urmas Luik

Raeküla kultuurielu keskus: vana koolimaja, mille ehitamisele pani omal ajal aluse riigivanem Konstantin Päts.

FOTO: Urmas Luik

FOTO: Pm

Raekülas kasvanud ja seal koolis käinud endise pärnakana tean, mis selle linnaosa nii eriliseks muudab. Eelkõige muidugi meri, kus sai suvel ujutud ja talvel jää peal uisutatud ning mille ääres minu lapsepõlves pere lehma karjatati.

Praeguseks on rand kinni kasvanud ja vette minna enam eriti ei saa, kui paar kohalike tehtud rada välja arvata. Ometi on tegu ilusa liivarannaga. Kuuldavasti on linnal siiski plaanis traktorite ja projekti «Lehmad linna!» abiga mereäär korda teha.


Lugu tegema asudes otsisin ühtlasi vastuseid mind lapsena vaevanud küsimustele: miks mind Rotiküla elanikuks sõimati ja miks mu kodutänava otsas olevat roosat maja «Pätsu majaks» kutsuti.
Raeküla Sõnumitest saab lugeda, et linnaosa kuulumist Pärnu linna koosseisu võib lugeda kinnitatuks Uus-Pärnu märkimisega ürikus 1265. aastal.

18.–19. sajandi vahetuse linnaplaanil on praeguse Raeküla kohale kirjutatud Rathshof (Raemõis) ning 1819. aastal sai Raekülast Pärnu linna alev. Seejärel mõõtis linnavalitsus siin välja 12 krunti uusasunike tarvis, küllap pärineb siit ka Raeküla (linnavalitsuse küla) nimi. Seose tõttu Pätside perega on seda ka Pätsikülaks nimetatud.

Esimese tõusulaine Raeküla arengusse tõi kitsarööpmelise raudtee jõudmine Valgast Pärnusse 1896. aastal. 1900 hakkas Papiniidus tööle Venemaa suurim, Waldhofi tselluloosivabrik, ja see andis arengule uut hoogu. Vabrikus sai tööd üle 3000 inimese, kes kõik vajasid elamist.

Raeküla kui aedlinna rajamisele andis tõuke ehitusmeister Jakob Pätsi (Konstantin Pätsi isa) kolimine Tahkurannast Pärnusse. 1885. aastal ostis Jakob Päts linnalt kümme tiinu maad ühes seal asuva kõrtsiga, kuhu asus ise ka elama. Ehitusmeister tegi lageraiet, müüs palgid maha, jaotas raiesmiku kruntideks ja müüs need soovijaile. Osale kruntidest ehitas ta ka maja peale.

Varsti põles kõrts maha. Jakob ehitas asemele uue, moodsa kahekorruselise punastest tellistest maja. Esimese korruse paremas tiivas avati trahter, mida rahva seas Pätsi kõrtsiks hüüti.

Ehkki osa meestest käis tööl Waldhofis, Sindi kalevivabrikus, saeveskis Lennuk või Sindi-Lodja tellisevabrikus, oli Raeküla elanike põhitegevuseks siiski kalapüük. Ühel kevadel oli olnud merel 120 noodaseltsi, vesi oli paatidest mustendanud. Tsaarivalitsus nõudis rentnikult, et iga kümnes kala läheb rendiks. Püüti räime, koha, vimma, ahvenat, tinti. Turska ja tuulehaugi ei söödud, vaid anti sigadele.

Rotiküla nimetuse kohta on liikvel mitu legendi. Üks neist  kõneles raehärrast, kes tuli ratsahobusega vaatama, kuidas krundi saanud inimesed end sisse on seadnud. Nähes ülesharitud maad ja mätaskatusega muldonne, olevat ta öelnud: «Teie olema kui rotid oma pesa kiiresti valmis teinud!» Teine legend pajatab, kuidas Riiga suunduva maantee ääres näinud üks talumees kõrtsihoone juurde jooksvat rotti, kuldraha suus.

Rott olevat rahaga lipanud maas lebavasse torusse. Mees leidnud torust hulga varandust, pannud varanduse vankrile ja ehitanud hiljem selle eest hulga maju. Rott aga poonud ennast suurest kurvastusest männikus üles.

Raeküla kooli loojaks võib pidada Konstantin Pätsi, kelle aias peeti 1911. aastal kooli asutamiskoosolek. Päts käis kooli avamiseks luba hankimas koguni Riias kuraator Prutšenko juures. Kahe aastaga kerkis Raeküla mändide vahele püstpalkidest kahe klassiruumiga koolihoone, hilisjuugendlike detailidega võimla koos jalutusruumiga ehitati juurde 1925. aastal Olev Siinmaa projekti järgi.

Tänaseks on ilusasti renoveeritud hoone nimetatud Raeküla Vanakooli Keskuseks, kus tegutseb aktiivsete naiste eestvedamisel Raeküla Selts.

Tants puust elevandi ümber
Aastaid tunti Pärnus puudust kunagi randa kaunistanud ja lapsi lõbustanud puust elevandist, millest mõnus hooga vette sulpsatada. Pärast seda, kui linnavalitsus Pärnu kuurordi juubeli auks kesklinna randa oma elevandi püsti pani, kuid peagi selle ohtlikuks tunnistas ja veest välja tõmbas, sai samasuguse rannalõbustusega hakkama Raeküla mees, linnavolinik Eino-Jüri Laarmann. Varem oli ta ühe tänava pikendusena ehitanud samasse randa ka üsna korraliku tee. Mõlemast on selle kandi elanikel palju rõõmu.

Aga asjal on üks aga – nimelt ei meeldi Laarmanni omaalgatuslik ja kohati eeskirju eirav tegevus linnaametnikele. Nemad nõuavad projekti, ehitus- ja kasutusluba ning muid dokumente, lubades muidu puust loomale kiiret lõppu. Tee omavolilise ehitamise eest Laarmann juba sai omal ajal 7900 krooni trahvi, ehkki tegi seda kõike oma aja ja rahaga.

Mees ei jäta jonni, sest tunneb, et piirkonna elanikele on kõike seda vaja. Linnavolinikuna teab ta hästi, et mõni väärt ettevõtmine võib paberite taha toppama jäädagi. Elevandi kohta ütleb ta, et ehitas selle mitu korda odavamalt kui linnavalitsus ja erinevalt kesklinna omast see ka toimib nagu ette nähtud. Pealegi on see väikestele mugavam üles ronida.

«Tegelikult on see kaldtee-estakaad, elevant on vaid butafooria selle ümber. Olen hariduselt sillaehitaja ja võin selliseid asju projekteerida,» leiab ta. Idee oma nooruses meeli kütnud rannatarviku, nagu ta seda nimetab, taaselustamiseks tekkis mehel juba talvel. Nüüd lubab ta siiski ka vajalikud paberid tagantjärele korda ajada.

Projekt «Lehmad linna!»
Laarmann, nagu paljud teisedki Raeküla elanikud, ei looda imet praegusest rannaniidu roostiku niitmisest traktoriga, pügamisest veiste ja koonikute (väikeste hobuste) abiga, sest pilliroog kasvab väga kiiresti. Kohalikud on selle asemel pakkunud hoopis talvist roo põletamise varianti.

«Linnavalitsus võiks kesklinnast kaugemale tulla, sest siingi elavad inimesed,» märgib Laarmann, kes ise igal pool käed külge pannud.

Abilinnapea Romek Krosenkranius usub, et Raeküla mereäär saab loomade abiga mõne aasta pärast nii korda, et seal võib taas rannamõnusid nautida. Linnaosas käib tänu seltsi tublidele eestvedajatele Piia Karrole, Liivi Kaasikule, Marika Kukele ja teistele ka aktiivne ühistegevus, kiidab ta.

Mereäärne Raeküla

Asub Pärnu äärelinnas, maantee ja mere vahel

Ligi 5000 elanikku

Kool ja lasteaed

Kaks kohvikut

Neli toidupoodi

Registreeritud 60 äriühingut

Tegutseb MTÜ Raeküla Selts

Ilmub ajaleht Raeküla Sõnumid



Varem rubriigis ilmunud lood

Maakri asumist, 6. oktoober

Pirita TOPi ümbrusest, 20. oktoober

Kopli liinidest, 3. november

Tartu Karlova linnaosast, 12. november

Tallinna tänavast Tallinnas, 24. november

Peedu asumist, 12. jaanuar

Raua tänavast Tallinnas, 2. veebruar

Punasest tänavast Tallinnas, 16. veebruar

Tartu vanalinnast, 9. märts

Käsmu külast, 13. aprill

Koguva külast, 25. mai

Lepiku tänavast Supilinnas,  15. juuni

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles