Millised peaksid olema koolilapse vahetusjalanõud?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

«Julged hoolida» Küsimustele laste jalgade tervise teemal vastas Eesti Ortoosikeskuse juhataja, jalaravi spetsialist, ortopeed Kalev Toots.

Koolilaps veedab suure osa oma päevast vahetusjalanõudes. Millised peaksid olema koolilapse vahetusjalanõud?

Vahetusjalanõu on oma olemuselt hoopis teistsugune kui välisjalanõu. Kui sügisel lapsed hakkavad koolis käima, siis on kummik üks põhiline jalanõu. Eriti laste puhul, kellel on pöiaprobleemid või tugev x-jalgsus, ei ole hea kanda pehmeid jalanõusid – mida tugevam on jalanõu kannaosa, seda fikseeritum on hüpeliiges ja ka põlv ja puus liiguvad sujuvamalt. Seepärast peaks vahetusjalanõu olema tugevama tallaga.

Lapse jalgade tervist peaks lapsevanem jälgima. Sageli vajub kandluuosa ära. Vanemad saavad kontrollida õuejalanõusid: selliste jalanõude puhul, millel on konts veidi tugevamast materjalist, susside puhul ei ole see märgatav, tuleb panna tähele, kas tald on hakanud kuluma ebaühtlaselt – sise- või väliskülje pealt. See ei pruugi tuleneda lampjalgsusest, vaid sellest, et sidekude on nõrk ja kandluu veidi vajunud.

Kui on märgata ebaühtlast kulumist, tuleks pöörduda jalaravi spetsialisti poole. Vahel ei jõuta ravile enne, kui laps kurdab juba põlvevalusid.

Kui tulla spetsialisti vastuvõtule, tehakse kõigepealt jalast pilt, diagnoositakse probleem. Ravi käib tavaliselt n-ö sügisest sügiseni. Kooliaasta alguses hangitakse sobiv ortopeediline jalats või tald ning seda kannab laps vähemalt ühe aasta. Järgmisel sügisel tehakse korduspilt ja analüüs. Tavaliselt, kui juba on vajadus ortopeedilise korrigeerimise järele, käiakse spetsiaalsete jalanõude või taldadega kaks kooliaastat. Tegelikult on nii, et mida varem probleem avastatakse, seda parem, seega võime rääkida lasteaia-aastast. Kui on tarvidus, siis hakatakse spetsiaalseid jalanõusid kandma alates 3. eluaastast.

Jalahädad on peaaegu 100 protsenti päritavad. Kui 30-40aastasel lapsevanemal on mure, tasub ka laps hiljemalt 10 a vanuselt kontrolli tuua. Väga sageli on eestlastel probleemiks ülikõrge pöiavõlv.

Kui lapseeas jääb probleem välja ravimata, hakkab see ennast varem või hiljem tunda andma. Noorsportlastel juhtub see sageli 15-16aastaselt, kui koormused suurenevad. Kui jätta vana vigastus õigesti välja ravimata, siis see jääbki korduma.

Kõige parem on ikkagi korralikult juba lapseeas probleem välja ravida ja ennetada edasiste probleemide tekkimist!

Millised on nõuded lapse jalanõudele kehalise kasvatuse tunnis, et vältida vigastusi? Kuidas suhtuda võimlemissussidesse?

Võimlemissussid – parem ei suhtugi nendesse. Tänapäeva lapsed – ei tea, kui palju nad üldse arvuti tagant ära saavad. See, et tänapäeval pöiadeformatsioone nii palju on, on selle tulemus, et jalgu väga ei treenita.

Võimlemistunni jalanõu peaks olema tugeva tallaga, natuke pehmema põhjaga ning jalg peaks olema rohkem fikseeritud. Võimlemise tunnist on saanud ju sporditegemise tund – palju on jooksmist, hüppeid. Põhiline on, et õrnad liigesed ei saaks põrutada – sealt saab valu alguse. Sportimise käigus saadud põrutuse puhul ei oska laps sageli ise rääkida, mis juhtus. Näiteks hüppas trepist alla ja alles hiljem hakkas jalg valutama. Raske on probleemi põhjust üles leida ja parem on ennetada.

Kas lubada puberteediealisel kanda kõrgeid kontsi?

Ainult siis, kui ta käib kord kuus teatris nendega. Mu oma 9-aastane tütar hiljuti rääkis, et läheb taas sügisel kooli ja tahaks nüüd kõrgema kontsaga kingi. Rääkisime pika jutu maha selle peale. Mida kaugemale kõrgete kontsadega käimine lükatakse, seda parem – hüppeliiges on ikka väga õrn asi.

Kui vaatan tänaval, kuidas käivad mõned naised – see kõnnak on nagu karkudel ja kohe näha, et selle inimese jaoks on see konts väga kõrge. Selline king viib hüppeliigese väga kõrgele. On palju juhtumeid, kus kõrgete kingade tõttu murtakse pöide.

Mida madalam on konts, seda laiem on tallaosa ja seda stabiilsem jalg. Mida kõrgem on konts, seda väiksem on pind, millele jalg toetub ja see teeb käimise vähem stabiilseks.

Koolilapse diskoõhtu konts ei tohiks olla üle 5-6 cm, igapäevane kanna kõrgus 3 cm ringis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles