Puhkus metsa sees ja Tallinna kesklinnas
1. september 2013, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olla suvel mere kaldal metsa veerel ja samal ajal ka keset Tallinna kesklinna kõlab kui unelmate puhkus. Aga kui tegelikult tähendab see ööpäevaringset valvelolekut, pidevaid patrulle ja vajadusel ka keset kõige magusamat und ärkamist, kusjuures oma puhkuse ajast ja sentigi tasu saamata, siis tekib küsimus, miks seda tehakse.
Tallinna kesklinna alla kuuluval Aegna saarel tegutsevad suviti juba kümmekond aastat vabatahtlikud reservpäästerühmast. «Kunagi aastate eest tegi päästeamet riskianalüüsi ja sealt selgus, et kui Aegnal peaks midagi juhtuma, siis võtab vajaliku abi kohale toomine hulga aega ja see läheb ka väga kalliks,» rääkis seitsmendat aastat oma puhkuse ajal valves olev Indrek Raig, kes töötab Eesti Postis. Nii leitigi toona, et odavam on saata saarele vabatahtlikud.
Igaüks saarele valvesse ei pääse. Selleks on tarvis läbida põhjalik esmaabikursus, hakkama tuleb saada nii ATV, ujuvpumba kui ka tuletõrjevoolikutega ning saart peab tundma läbi ja lõhki.
Kümne suve jooksul on vabatahtlikel kõike ette tulnud: kustutatud on nii väikest elumaja kui ka metsapõlengut, otsitud eksinud inimesi.
«Tänavu on enamasti olnud esmaabiasjad, puukide väljavõtmine ja plaastri pealepanemine, otseseid päästesündmusi ei ole ette tulnud,» rääkis 19-aastane Mariann Mäeots, kes keskkooli ja kõrgkooli vahele jäävast suvest veedab kolmandiku saarel valves olles. Korra oli vaja haigestunud lapsele päästekopter järele kutsuda, teine kord tuli peahaavaga inimesele järele kaater.
Tõsist action’it päästeametnikuks õppima minev Mariann ei igatse. «Mind väga ei morjenda, kui ma ei saa elusid päästa ja tuld kustutada,» ütles ta.
Kiirabist rohkem on suvel saarele asja olnud politseil. «Kui meie vorm neid (purjus puhkajaid – toim) kaineks ei tee, siis politsei oma küll,» tõdes Mariann.
Keskkonnainvesteeringute keskuses töötav Tuuli Kull tunnistas, et tegelikult on valvesse tulnud ka neid, kes kangesti tahaksid söösta maailma ja inimesi päästma. «Aga kui neile valvesoleku ajal paar õppust teha, siis nad rahunevad maha,» sõnas ta muiates.
Vabatahtlike kinnitusel on aastate jooksul nende reageerimist nõudvaid vahejuhtumeid vähemaks jäänud. «Enam ei ole nii, et tullakse saarele jooma, kilekotid viina täis, rahvas on intelligentsemaks läinud,» arvas Indrek Raig. Kuna inimesi käib vähem kui mõne aasta eest, siis on nende tegemistel kergem silma peal hoida. Kolm korda päevas tehakse saarele tiir peale ja keegi on alati sadama lähistel asuvas majas, et vajadusel abi anda.
Aastate jooksul on saarevalvurid näinud Aegnal väga erinevaid inimesi. «Ühed tulid ratastega kohvriga ja olid väga üllatunud, et miks siin asfaltteed ei ole,» meenutas Tuuli mõne aasta tagust juhumit. «Aga enamik tulijaid on täiesti kenad ja normaalsed inimesed nagu meiegi,» tõdes Tallinna lennujaama päästeteenistuse rühmapealik Renno Veelma.
Miks elukutseline päästja ka vabadel päevadel seda tööd teeb, ei osanud ta esimese hooga öeldagi. «Siin saarel on elu täiesti teistmoodi. Kuigi oled valves ja end vabalt tunda ei saa, siis tegelikult puhkad nii linnast kui ka igapäevaelust,» nentis ta. Mehe sõnul kulub aeg saarel kiiresti. «Kui oled nädala valves olnud, siis ei oska linnas käituda. Kui on vaja autoga koju sõita, siis vaatad, et mis toimub.»
Kuigi päästerühma esmane ülesanne on ametlikult turvalisus tagada ja esmaabi anda, peavad saarevalvurid ise sellest olulisemaks ennetustööd. «Meie roll ei ole ainult sündmustele reageerida, vaid olla sadamas nähtav. Vormis inimese nägemine distsiplineerib ja just ennetav roll on minu arvates kõige olulisem,» arvas Indrek.
Tema kogemus näitab, et päästerühma vormil on kainestav mõju eriti pimedal ajal. «Kui ikka lähed, vorm seljas ja pealambiga, siis saab nii mõnigi räuskaja hoobilt kaineks,» lausus ta.
Siiani on külastajad vabatahtlike märkusi aktsepteerinud. Kord pidas sadama lähistel üks seltskond pidu nii, et ümbruskond oli pudeleid täis.
«Käisime sealt läbi ja ütlesime, et enne lahkumist tuleb ära koristada. Kui nad õhtul laevale minema hakkasid, siis tuletasin neile meelde, et te ju lubasite enda järelt ära koristada,» meenutas Indrek. Mehed tulidki seepeale laevalt maha ja jäid veel üheks ööks saarele, et oma praht kokku korjata.