Sigrid Kõiv: peolooma fassaadi varjus

Sigrid Kõiv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv Foto: Pm

Ühel kontserdil, siis, kui fännid olid juba täiesti arust ära, kui hapniku asemel hõljus higi, trügis mu kõrvale paarike. See polnud ootamatu – inimesed ihkasid staarile lähemale pääseda.



Ootamatu oli see, mis edasi toimus. Keset märulit pööras neiu lavale selja, tema suu tõmbus laiaks naeratuseks, silmist lõi korraks rõõmusädemeid ja saatjast noormees tegi taskutelefoniga kiiresti pildi. Noor daam poseeris keset rüselemist nii osavalt, et oli selge – see polnud esimene kord. Olen kindel, et tänaseks ripub ülesvõte kusagil suhtlusportaalis all­kirjaga «Mina ja kalla kontserdil» või midagi muud säärast.



Kuid ilmselt mõistis tütarlaps alles siis, kui ta ringi pööras, et tagasi tahapoole, kus oleks turvalisem, ta enam ei pääse. Siiras tülpimus, mis äsja naeratuses säranud silmad nüüd täitis, olnuks ka fotomomenti väärt.



Kord rannas lesides köitis mu pilku seltskond naisi, kes olid ujumiseks ilmselgelt liiga värvitud. Soengud peas, ronisid nad ükshaaval kivile, võtsid rahvast täis liiva taustal ilulevaid poose ja pildistasid üksteist. «Suvetüdruku valimised,» arvasin ma. «Rate’i pildid,» ütles sõbranna.



Loomulikult nagu vastsündinu esimesed hingetõmbed võivad ka meeleolukas kontsert või kaunis rannapäev perekonna fotoalbumit (tänapäeval küll fotokausta) kaunistada. Kuid nendel puhkudel polnud asi selles.



Too näitsik ihkas lava eest minema pääseda, rannailudused panid end peale pildistamist riidesse ja läksid ära. Eesmärk polnud mitte sündmuse või meeleolu jäädvustamine, vaid soov märkida «mina olin ka siin». Kuigi tegelikult tahaks inimesed meelsamini olla kusagil mujal, nõuab sotsiaalsete normide järgimine seda, et lõbutsetakse kontserdil või kenitletakse rannal. Kui sama norm näeks ette üksildast klaverimängu küünlavalgel lagunevas ja tühjas saalis, oleksid räämas mõisate juures sabad. Ja see ei tähendaks huvi vana arhitektuuri ja klaverikunsti vastu.



Samasuguse normitäitmise hulka kuulub ka näiteks grillimine. Sõitke suvel mööda eramurajooni ja tunnete, kuidas igast aiast tuleb kõrbeva rasva haisu. On erandeid, kes teevad seda igikestvast kirest toiduvalmistamise vastu. Enamik suviseid grillmeistreid on aga need, kes talvel ei suuda munagi praadida. Aga jälle üks norm, mis tahab täitmist.



Kahju on oma ainust ja kordumatut elu raisata asjadele, mis ei meeldi ega huvita. Ja kahju on mitte teada, et peolooma tüütava fassaadi all on tegelikult mõistlik inimene, kellega võiks poliitikast rääkida, aiaplaane arutada või Kumus käia.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles