Suur ja ebaühtlane SRÜ

Valimisplakatid Valgevenes Foto: EPA / Scanpix

NSV Liidu lagunedes senistest liiduvabariikidest moodustatud SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus) liikmete majanduslik, poliitiline ja ühiskondlik areng on praegu väga erineval tasemel.

Enamik ühenduse riike on siiani justkui nabanööri pidi kinni Venemaas ning üleminek plaanimajanduselt turumajandusele kulgeb riigiti erinevalt, kirjutab Postimehe lisaväljaanne Otsustaja. Seetõttu ei saa neid ka vaadata ühtse majandusregioonina.

Armeenia

Armeenia viimase kümnendi majanduskasv on toimunud madala inflatsiooni tingimustes ning olnud keskmiselt üheksa protsenti aastas. Majandusarengut toetavad ulatuslik rahvusvaheline majandusabi ning põllumajanduse, elamuehituse ja teenusteturu kiire kasv. Reaalne sissetulek inimese kohta on viimase kümnendiga kahekordistunud. Armeenia põllumajanduses valitseb terav puudus nii rahastamisest kui ka tänapäevasest tehnoloogiast.

Varasema energiakriisi ületas Armeenia tuumaelektrijaama rajamisega ning nüüd jätkub seda ka ekspordiks.Majanduslikud sidemed Venemaaga on riigil jätkuvalt tihedad, eriti puudutab see energeetikat. Ehkki maksu- ja tollialane töö areneb, püsivad tulemused korruptsiooniga võitlemises riigis tagasihoidlikena. Jätkuv investeerimine ehitussektorisse ja tööstusesse lubab Armeenial loota tänavuseks sisemajanduse koguprodukti juurdekasvuks enam kui 13 protsenti. Majanduslik ebavõrdsus küll väheneb, ent vaevaliselt – ligi kolme miljoni elanikuga riigis jääb GDP

per capita

4500 dollari tasemele.

IMFi toetatud majandusreformi käigus õnnestus saada kontrolli alla inflatsioon, stabiliseerida rahandus ning erastada enamik väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid. Siiski vaevab Armeeniat enam kui 30-protsendine tööpuudus. Lisaks takistab arengut jätkuv konflikt naaberriigi Aserbaidžaaniga Mägi-Karabahhia pärast ning blokaadis ollakse ka Türgi suunal.Telekommunikatsiooniturg püsib Armeenias lapsekingades, mobiilside on suuremas osas koondunud pealinna Jerevani piirkonda. Riiklik Armen Tel naudib turul monopoolset seisundit 2013. aastani, seejuures omab Kreeka firma OTE Armen Telis 90-protsendilist osalust. Viimasel ajal on muutunud usaldusväärsemaks ka Armeenia pangandus.

Aserbaidžaan

Viimased kuus aastat on Aserbaidžaani majanduskasv aastas olnud 10–11 protsenti. Riiki voogavad ulatuslikud välisinvesteeringud, eriti seoses Bakuu–Tbilisi–Ceyhani hiiglasliku naftajuhtme ehituse, Azeri–Chirag–Gunashili õliväljade arendamise ning Shah-Denizi gaasimaardla ja gaasijuhtme rajamisega.Aserbaidžaani majanduse alus on naftaeksport.

Alates 1997. aastast on toodang jõudsalt kasvanud ning sealsed kapitalimahutused ulatuvad juba kümnete miljardite dollariteni. Riigis läbi viidud pangandusreform ning üle-eelmisel aastal vastu võetud riigipanga seadus annab pangale suhteliselt suure sõltumatuse, aga ka suure vastutuse rahapoliitika suunamisel. Kaheksa miljoni elanikuga Aserbaidžaanis elab 49 protsenti elanikest allpool ametlikku vaesuspiiri. Majanduse edenemist raskendavad välisinvesteeringute puudumine pea kõikides sektorites peale naftatööstuse ning lokkav korruptsioon. Majandussidemed Venemaaga lõdvenevad, asendudes kasvava kaubavahetusega Türgi ja Euroopa riikidega.

Aserbaidžaani majanduse arengu määravad rahvusvahelised naftahinnad, uute torujuhtmete ehitus ning Bakuu edukus naftaraha paigutamisel majanduse arendamisse. Aserbaidžaani telekommunikatsioonisüsteemid vajavad tänapäevastamist ja laiendamist. Suurem osa telefonisidest hõlmab pealinna ja tööstuspiirkondi, üle poole tuhande asula on aga jätkuvalt sideta. Satelliitside on riikliku monopoli tõttu väga kallis, riigi kontrolli all oleva AzTelecomi kaudu kontrollitakse ka kommertsturgu. 2003. aasta presidendivalimised tõid riigis võimule kauaaegse liidri Geidar Alijevi poja Ilhami, mis tõi kaasa viimaste kümnendite vägivaldseimad meeleavaldused. Olukord pole siiani lõplikult stabiliseerunud. Jätkuvalt tekitab probleeme lahendamata relvakonflikt Armeeniaga: 1994. aastal vaherahuga lõppenud sõjas kaotas Aserbaidžaan 16 protsenti oma pindalast.

Gruusia

2003. aastal Rooside revolutsiooni üle elanud Gruusia pöördus otsustavalt Lääne poole nii poliitiliste sidemete kui ka majanduse arendamise vallas. Thbilisi peamisi sihte on Vene kontrolli alla libisenud alade tagasivõitmine, milleks on kasutatud ka jõulisi sõjalisi operatsioone. Need aga pingestavad suhteid Venemaaga, kellest Gruusia energeetiliselt sõltub. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on Venemaa võimu all, seal paiknevad ka Vene rahuvalveväed. Vaatamata segadustele on viimaste aastate majanduskasv riigis olnud ligi 9 protsenti, mille peamiseks mootoriks võib nimetada Bakuu–Cheyani naftajuhtme ehitust.

Valitsus on koostöös rahvusvaheliste abiorganisatsioonidega teostanud küllaltki õnnestunud majandus- ja sotsiaalreforme, paraneb ka ärikliima.Gruusia on suuresti põllumajanduslik riik, kus kasvatatakse viinamarju ja tsitrusviljalisi. Koos mangaani ja vasekaevanduste ning alkoholitööstusega moodustab see põhiosa riigi majandusest. Suuri sissetulekuid tõotab ka Musta mere äärsete piirkondade turismi arendamine.Gruusial on suur puudus energiast. Hüdroelektrijaamade toodangust ei piisa kaugeltki kogu riigi elektrivajaduse katteks.

Problemaatiline on ka maksude laekumine. Erastamine seevastu on olnud edukas, valitsusel jätkub vahendeid infrastruktuuri ja riigikaitse arendamiseks ning vaesuse ja ka salakaubandusega võitlemiseks. Mobiilsidevõrgud hõlmavad peamiselt vaid pealinna Thbilisi ja tööstuskeskuse Kutaisi ümbrust. Fikstelefonivõrk on nõrgalt arenenud ka linnades, maapiirkondades jääb see alla 4 protsendi.Aktsiaturul kaubeldakse vaid kahel päeval nädalas ning rahvusvaheliselt on noteeritud kahe ettevõtte aktsiad: CanArgo Energy ja Bolnisi Gold NL.

Gruusia edasist majandusedu peaks toetama riiki läbiv transiitkaubandus, eelkõige nafta- ja gaasitransiit torujuhtmeid mööda. Tõsiseks väljakutseks kujuneb energeetiliste alternatiivide leidmine Vene suuna kõrvale.

Valgevene

Ligi 80 protsendi ulatuses riigi kontrolli all oleva majandusega Valgevene on eriti viimastel aastatel sattunud rahvusvahelisse poliitilisse ja majanduslikku isolatsiooni. Valgevene püsib tihedates lepingulistes suhetes Venemaaga ning Minsk on korduvalt teatanud soovist moodustada koos Venemaaga kaksikriik. Vaatamata poliitiliste vabaduste puudumisele edeneb riigi «turusotsialistlik» majandus juba aastaid 8-protsendise juurdekasvu piirimail. Hulk ettevõtteid on taasriigistatud. Riigi ümberjaotamise ja ühtlustamispoliitika on aidanud paremale järjele vaesemad elanikkonnarühmad, varanduslik erisus püsib ühe väiksemana maailmas ning majanduslik elujärg paremate seas SRÜ riikidest.

Välisinvesteeringute sissevoolu Valgevenesse pärsivad peamiselt opositsioonipoliitikute ja äritegelaste tagakiusamine ning riiklik omavoli. Põllumajanduses annavad jätkuvalt tooni peamiselt kartuli- ja karjakasvatusega tegelevad ühismajandid. Tähtsamad majandusharud on tekstiili- ja puidutööstus, kogu riigi majandusarengut kiirendab ka rasketööstuse areng.

Valgevene sõltub Vene gaasist ja naftast, suur osa riigi majanduse kasvust on seotud Venemaalt pärit nafta edasimüügiga maailmaturu hindadega. Telekommunikatsiooniturgu iseloomustavad kehva kvaliteediga, ent üle riigi küllaltki hästi arendatud fiksvõrk ja kiiresti arenev konkurentsitihe mobiilsideturg. Riigi omandis olev Beltelecom pole suutnud viia sideturgu naaberriikide tasemele. Internetikasutus püsib madal, kuid lairibateenus areneb. Valgevene aktsiaturul kaubeldakse vaid kohalike ja kohalikule turule suunatud ettevõtete väärtpaberitega.

Moldova

Kommunist Vladimir Voronini juhitud Moldova on võtnud suuna tihedatele majandussuhetele Euroopa Liiduga ning suhete nõrgendamisele Venemaaga. Suhteid Venemaaga pingestab jätkuvalt Transnistria regioon, mis ei allu keskvõimule juba alates 1993. aastast. Rumeenia endine osa Moldova on üks vaesemaid Euroopa riike.  Moldova majandusareng püsib viimastel aastatel 7 protsendi ligiduses. Koos impordi ja energeetikasektori arenguga on tõusnud ka palgad. Moldovas on soodne kliima ja viljakas pinnas, ent puuduvad nimetamisväärsed maavarad. Nii toetub riik peamiselt põllumajandusele, kus annavad tooni puuviljad, vein ja tubakas. Pea kogu energia imporditakse Venemaalt, mis pärsib riigi majanduslikku sõltumatust. Siiski suutis riik siirduda vabaturumajandusse ning lõviosa maast ja ettevõtetest on erastatud.

Majandust toetavad Maailmapanga ja IMFi abiprogrammid. Väärtpaberiturg on nõrgalt arenenud, kuid elektroonilisele kauplemisele üleminek võib selle arengule suure hoo anda. Nii mobiil- kui fiksside on nõrgalt arenenud, ka interneti kättesaadavus püsib madalal. Monopoolne Moldtelecom on mitmest katsest hoolimata siiani erastamata. Riigi arengut pärsib poliitiliste ringkondade soov tugeva riikliku kontrolli järele, samuti sõltuvus naftahindadest, ilmastikumõjudest ja rahvusvaheliste investorite skeptitsismist. Majanduskeskkonna tõsisemate reformide ja restruktureerimiseta jääb Moldova majanduse toibumine ilmselt lühiajaliseks.

Kõrgõzstan

Kõrgõzstan elas mullu kevadel üle revolutsioonilaine, mis pühkis võimult 1990. aastast riiki juhtinud Askar Akajevi. Uute võimude ees seisavad aga keerulised probleemid – riigiettevõtete erastamine, demokraatliku riigi ülesehitamine, korruptsiooni mahasurumine, rahvastevahelise vaenu ja terrorismi ohjeldamine.

Ehkki Kõrgõzstan oli esimene WTO liikmeks saanud SRÜ riik, püsib majanduskasv kõigest paari protsendi juures ning 5,2-miljonilise elanikkonnaga riik on mõningasele edule vaatamata küllaltki vaene.Siiski on riiki meelitatud suuri välisinvesteeringuid ja välisabiprogramme. Riik on enamiku osalusest ettevõtetes praeguseks erakätesse müünud. Edukalt kulgeb ka maareform. Riigi majandusarengust teenib enim tulu telekommunikatsioonisektor, mida koos erastamisega põhjalikult uuendatakse. Mobiil- ja fiksside võrkudel jätkub siiski arenguruumi – need on nõrgalt arenenud ja koondunud peamiselt pealinna Biškeki piirkonda. Kõrgõzstan on peamiselt põllumajandusriik, eksporditakse eelkõige puuvilla ja tubakat.

Tööstustoodangust annab peatulu kulla, elavhõbeda, uraani, maagaasi ja elektri eksport. Väärtpaberiturg on väiksemahuline ja nõrgalt arenenud, ning riigi tulevase arengu võtmesõnadeks kujunevad ilmselt korruptsiooni ohjeldamine, majanduse jätkuv ümberkorraldamine ja välisinvesteeringute kasv.

Tadžikistan

1991. aastal Moskva võimu alt vabanenud Tadžikistan on alles arendamas demokraatiat ja üle minemas vabale turumajandusele. 1992. aastal puhkes viis aastat riiki ja selle arengut laastanud kodusõda. Riiki juhib 1994. aastast president Emomali Rahmanov ning riik ise on jäänud üheks vaesemaks endise NSV Liidu osaks. Seoses Afganistani sõjaga kasvas rahvusvaheline huvi riigi vastu. See tõi endaga majandusabi, lisas töökohti ning stabiliseeris valitsevat olukorda. Riik on ühinenud ka NATO programmiga Partnership for Peace.

Tadžikistani suurim ekspordisuund on USA, kuhu suundub ligi veerand väljaveost. Samas on Tadžikistan Afganistanist Venemaale ja vähemal määral Lääne-Euroopasse veetavate uimastite transiidimaa, kus saadakse kätte hinnanguliselt 80 protsenti kogu Kesk-Aasias tabatud uimastitest. Riik seisab heroiini ja tooroopiumi tabatud koguste poolest maailmas kolmandal kohal. Riigi pindalast sobib põlluharimiseks vaid 6 protsenti, kus kasvatatakse peamiselt puuvilla. Maavaradest leidub hõbedat, kulda, uraani ja volframi. Riigi tööstuse moodustavad üks suur alumiiniumitehas, paar suurt hüdroelektrijaama ja toiduainetööstus. Ligi kaks kolmandikku elanikkonnast elab vaesuses.

Sellegipoolest sammub majandus oma kaheksaprotsendise arenguga tõusuteed. Tööstuse erastamine tõstab üha töö tootlikkust. Sellest hoolimata seisab Tadžikistani majandus veel hapral alusel, mille tingivad ebaühtlase struktuuriga reformid, nõrk haldussuutlikkus, massiline tööpuudus ning hiiglaslik välisvõlg. Venemaa, tõsi küll, kandis paari aasta eest enamiku Tadžikistani 300 miljoni dollari suurusest võlast maha.

Tadžikistani telekommunikatsioonisektor on endiste liiduvabariikide seas vaieldamatult vähim arenenud ning valitsus alustas krahhi äärel olnud sidevõrgu ülesehitamist. Digitaalsed on vähem kui kümnendik sidevõrkudest ning mitme loodusõnnetuse tõttu langes hulk sidekaableid rivist välja. Side kehv tase häirib nii äritegevust kui ka riigivalitsemist. Mobiilsideturu avamisest on loota siiski olukorra mõningast paranemist.

Tadžikistan on kolmandal kohal maailmas ühe inimese kohta tuleva veeressursi poolest. Võimalikud välisinvesteeringud Roguni ja Sangtuda hiigeltammide ehituse lõpetamiseks suurendaksid hüppeliselt riigi elektritoodangut. Valmiv tamm Rogunis on ühtlasi maailma kõrgeim.

Türkmenistan

Eluks ajaks ametisse kinnitatud president Saparmurad Nijazov, isehakanud «Turkmenbaši» ehk turkmeenide isa naudib absoluutset võimu ja isikukultust. Opositsioon on jõhkralt alla surutud ning suuri poliitilisi muudatusi riigis ilmselt niipea oodata ei ole. EBRD hoiatas 2004. aastal, et loobub Türkmenistanile abi andmisest, kui ei pöörduta demokraatia ja turureformide teele. Ent maagaasi poolest ülirikas riik vilistab sellele.

Ametlikel andmetel oli riigi majanduskasv 2004. aastal 21 protsenti. IMFi hinnang pakub tulemuseks siiski vaid 5–7 protsendipunkti. Rangelt tsentraliseeritud riik esitab jätkuvalt ebausutavaid majandusedu andmeid, kogu statistika ise on salastatud. Suurema osa viiemiljonilise elanikkonnaga riigi pindalast moodustavad kõrbed. Põllumajandus põhineb laiaulatuslikul niisutamisel, poolel põllumaast kasvatatakse puuvilla. Viimaste aastate saagid on paraku nurjunud, moodustades vaid poole ajast, mil Türkmenistan oli puuvilla ekspordilt maailmas kümnendal kohal.Majandusreformides ollakse tagasihoidlikud lootuses, et puuvilla ja gaasihinnad hoiavad majanduse arenemises.

Aastail 1998–2005 nappis riigil gaasiekspordi võimalusi, ometigi kasvas riigi eksport viimastel aastatel hinnatõusuga seoses ligi kolmandiku aastas. Türkmenistan sõlmis pikaajalised gaasimüügilepingud Ukraina ja Venemaaga, müügihindu on praeguseks tõstetud kuni 66 dollarile tuhande kuupmeetri eest. Türkmenistan otsib juba mõnda aega võimalusi naftatranspordiks Venemaast mööda minnes, murdmaks venelaste torujuhtmemonopoli. Türkmenistani telekommunikatsiooniturg on vähearenenud ning märkimisväärseid muutusi pole toonud ka viimane aastakümme. Sektor püsib siiani sideministeeriumi otsese kontrolli all.

Türkmenistanis pole väärtpaberiturgu, on vaid riiklik kauba- ja toorainebörs. Riigis annavad jätkuvalt tooni väga suur vaesus, suured välisvõlad ning nafta- ja gaasitulude irratsionaalne kasutamine valitsuse poolt.

Usbekistan

Endine Usbekistani kompartei liider Islam Karimov juhib riiki äärmiselt autoritaarselt ja jõhkralt, sülitades inimõigustele ja opositsioonile. Seega on olukord riigis poliitiliste ja sotsiaalsete pingete tõttu siiani ebastabiilne.

Vaatamata Usbekistani osalemisele USA terrorismivastases sõjas külmutas USA poliitiliste ja majandusreformide puudumise tõttu riigile antava majandusabi. EBRD peatas samuti enamiku laenuprogrammidest ning IMF on vähendanud tuntavalt oma kohalolekut. Riiklikult väga tsentraliseeritult juhitud rahandus- ja hinnapoliitika on majandusarengut tugevalt pidurdanud.

Viimastel aastatel püsib majanduskasv siiski kuni kaheksa protsendi piirimail ning arengut vedav eramajandite põllumajandustoodang on viimasel ajal taas kahekordistunud. Nõukogudeaegne mastaapne puuvilla- ja viljakasvatus viis üleväetamisele ning veevarude kahanemisele – mitu suurt jõge ja Araali meri on jäänud poolkuivaks. Usbekistan on praegu puuvilla eksportijana maailmas teisel kohal, siit ka enamik riigi ekspordituludest.

Tööstussektori arengut tõukab tagant kütuse- ja rauamaagitootmise kasv, mõningal määral ka masinaehitus ning lennukitööstus. Ekspordikasvu on mõneti pidurdanud puuvilla- ja kullaturgudel valitsev ülepakkumine. Üle 60 protsendi Usbekistani enam kui 27 miljonist elanikust elab maal, tihedalt asustatud kogukondades. Usbekistani telekommunikatsiooniturg on äärmiselt nõrgalt arenenud ja tehniliselt mahajäänud. 2000. aastal asutas valitsus riikliku telekommunikatsiooni valdusühing Uzbektelekom. See sai küll esimeseks sammuks sektori privatiseerimisel, kuid edasised sammud sel teel on jäänud venima. Usbekistani väärpaberituru maht on tagasihoidlik, tänavu aga uuendatakse põhjalikult börsi elektroonilist kauplemiskeskkonda.

Venemaa ja Hiina võimalikud investeeringud riigi gaasi- ja naftatööstusesse annavad siiski lootust majanduse arenguks.