Paju koor aitab haiguste vastu

Pajud on suur ja mitmekülgne taimeperekond, kuhu kuulub üle 300 liigi kiiresti kasvavaid puid ja põõsaid, alates väikestest roomavatest alpipajudest suurel kõrgusel merepinnast kuni suurte madalikupuudeni. Pajud on levinud kogu parasvöötmes, kuid põhiliselt põhjapoolkeral.

Eestis kasvab looduslikult 20 liiki pajusid, olles meie kõige liigirikkam puupere ja nagu sugulased ikka, on nemadki võõrale tihti äravahetamiseni sarnased. Määramise ajavad veelgi keerulisemaks suur liigisisene varieeruvus ning kõikvõimalikud ristandid.

Botaanikud ütlevad, et heaks tunnuseks pajude eristamisel teistest puudest on pungad, neid katab vaid üks soomus. Praktikud lisavad aga, et tavaliselt on paju oksad harukordselt painduvad.

Liike raske eristada

Rahvas on pajusid laias laastus kaheks jaganud: puukujulisi kutsutakse remmelgateks ja põõsaid pajudeks. Osa liike võib esineda mõlemas vormis, kuid enamik jääb selgelt truuks vaid ühele kujule.

Näiteks mustikpaju on igasuguste kahtlusteta põõsas ja ei meenuta mustikat mitte ainult kujult, vaid ka suuruselt, sest tema kõrgus algab 30 sentimeetrist. Hõberemmelgas seevastu võib küündida 30 meetri kõrgusele ja jämeduselt annab ta silmad ette kõigile Eesti puudele.

Eestimaal leidub pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju.

Pajudele on antud hulk rahvapäraseid nimetusi. Laanepajuks on nimetatud raagremmelgat, kes suudab ainsana metsas teiste puudega võidu kasvada. Läikpajuks on kutsutud nii raudremmelgat kui ka kahevärvilist paju, kellel lehtede pealmine külg läigib. Kraavipaju võib olla üle Eesti tavaline tolmhallide lehtedega tuhkur paju, aga ka mõni teine tavaline liik.

Pajud kasvavad väga niisketel ja kehvadel muldadel, ei lase end minema kanda tulvaveel ja upitavad oma võsud kõrgemale soo pealetungi aladel. Nad peavad vastu ja saavad kõigega hakkama. Seda võimaldavad kiire kasv ja edukas uuenemine kännuvõsudest.

Kärmele arengule vaatamata on paju toiduvajadused üsna tagasihoidlikud ning viljakat pinnast ta elukohaks ei vaja. Ka karm pakane ei pane pajupõõsast kurtma, kuid oma soovid on temalgi: valgust ja vett peab olema küllaldaselt.

Tuntud pillipuu

Paju koor on tuntud ravimina palaviku, reuma, bronhiidi, läkaköha ja veel paljude tõbede korral.

Pajukoore palavikku alandavat toimet tundsid juba egiptlased ja mitmesuguste leotiste kujul oli see kasutusel pikka aega, kuid alles 1828. aastal eraldas saksa teadlane Johann Andreas Buchener pajukooreekstraktist kollaka aine, mille ta nimetas Salix’i järgi salitsiiniks. Salitsiin on aine, mis laguneb salitsüülhappeks: see on aspiriini sisu.

Paju lehtedest ja koorest on saadud kollast ja musta värvi. Pajuvitstest suudab oskuslik meister teha peaaegu kõike: neist on punutud korve, aga ka mõrdu ja vähinattasid.

Paju oli vanasti hea seltsiline karjapoistele, sest teda on kerge noaga vesta ja temast saab pilli teha. Pajupilli saab meisterdada vaid kevadel lahtise koore ajal.

Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Et paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks.

Paju on tänapäeval leidnud taas kasutust küttena, seekord energiavõsana.Vanasti aeti heinamaa ja kraavide puhastamisel kogutud pajuhaokood ahju.

Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osal on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra.