Pärnu staažikaim optik jõudis tööjuubelini

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu linna vanim optik Vilje Soomeri näitab, kuidas klaas tuleb enne masinasse panekut iminapaga kinnitada.
Pärnu linna vanim optik Vilje Soomeri näitab, kuidas klaas tuleb enne masinasse panekut iminapaga kinnitada. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vilje Soomeri (57) on töötanud Pärnus 35 aastat prillimeistrina, naise silme all toimus selle ajaga 360-kraadine tehniline pööre.

Teadaolevalt on Vilje Pärnu vanim optik ehk prillimeister, nagu seda ametit varem kutsuti. Ta on näinud kõike, mis aeg toonud, ja teinud kõiki töid, mis teha tulnud. Nüüd maitseb ta elu, kus masinad on käsitöö välja tõrjunud, kirjutab Pärnu Postimees. 

Aasta tagasi valmisid Eagle Visioni Rüütli tänava optikapoes lisaruumid laboratooriumi tarvis. «Kutsume seda töötoaks,» ütleb Vilje.

Teekond müügiruumist töötuppa algab mantli selgatõmbamisega - laborirahval tuleb käia läbi hoovi. Laborirahvaga on nii, et päevast päeva ja hommikust õhtusse ei olda masinate taga. Ollakse teeninduslauas, aidatakse müügisaalis soovijail prilliklaase ja raame valida. Kõik teevad siin kõike ja töö ei muutu üksluiseks.

Täispööre imestusega

Vilje on pehme olekuga blond daam, vaikse jutuga ja väga tundeline. Kui ta laboratooriumis masinate ees käed kokku surub ja tunnistab, et tema silme all on toimunud täispööre, 360 kraadi, kipuvad silmanurgad iseenesest niiskeks. Ta hingab sügavalt ja naeratab, osutades masinaterivile.

Dioptrimeetriga pannakse paika klaasi tasapinnad ja kraadid, aparaat dioptrimeetri kõrval fikseerib, järgmine paigaldab klaasi vastavalt silma asendile raamis ja kolmandal saab klaasi servad siledaks käiata, olgu siis tegu tavalise klaasi või plastiga. Eraldi on töötoas masin plastraamide jaoks – see soojendab raami, et saaks klaasid paika panna.

Vilje imestab, millise tehnilise hüppe on optikatööstus tema 35 tööaasta jooksul teinud. Isegi ruumid on nüüd avaramad. Varasemast mäletab ta imepisikest tuba, kuhu mahutati kolm töötajat.

«Kui ma siia majja 22-aastase neiuna tulin, pidi klaasi murendama n-ö põlve otsas. Raami järgi valmistasime papist šablooni, selle järgi lõikasime klaasi teemantnoaga välja. Tingimata pidid ees olema kaitseprillid, sest killud võisid silma sattuda. Eraldus palju klaasitolmu, mis oli tervistkahjustav. Saime pool liitrit piima päevas,» meenutab naine.

Kõige koomilisem mälestus on käi, mille kohal rippus kann voolikuga, kust voolas vesi käia peale. «Lihvimise ajal külmetasid talviti käed. Pidime kogu aeg kannu täitma. Kraanist tuli vaid külma vett. Lihvimisel läbijooksnud vesi tuli välja tassida,» raputab Vilje pead.

Plastmassraame sai soojendada lahtise spiraaliga elektripliidil, kusjuures vanemad ja kulunud raamid kippusid tuld võtma. Seda juhtus tihti. Pealegi oli pisike töötuba kolme jaoks umbne.

«Suviti oli toas nii kuum, et panime jalad laua all külma vette. Teisiti oli võimatu olla ja tööd teha,» sõnab Vilje.

Väike valikuvõimalus

Vilje meenutab kui ilmaimet, kuidas Vene ajal kaup saabus. Kogu eesruum oli kaste täis. Klaase ja raame toodi kord kuus, vastuvõtt kestis mitu päeva. Inimesed seisid järjekorras, mis oli 20-30 meetrit pikk, ulatudes kunagise Kaja poeni välja. Korraga vormistati optikute kahe-kolme kuu töö, päevas tuli valmistada kuni 40 paari prille.

Praegu valmistavad optikud 15-30 paari prille päevas ja raamide ning klaaside valik on päris lai.

Kui Vene ajal oli põhiline artikkel suured paksud tumedaks toonitud plastmassraamid, siis nüüd saab peale plastmassi valida metall-, tamiil- ja kruviraame. Kujultki on võtta nii ümaraid, kandilisi kui ovaalseid.

Vene ajal ei olnud silinderklaase praktiliselt üldse saada. Kui mõni eritellimus toodi, pidi selle Leningradi läkitama ja klaasid olid teel kaks-kolm kuud. Praegu läheb klaaside tellimisega aega vaid kaks-kolm päeva.

Hinnaga on nii, et mida paremad ja vastupidavamad, seda kallimad. Klaaside hinnad algavad 105 kroonist ja lõpevad 3000-4000 krooniga. Raame on müügil alates 190 kroonist ja lõpetades üle 3000 krooni maksvatega.

«Mulle meeldib inimestega suhelda. Kui minu kord on olla müügiruumis, naudin, et võin inimest aidata. Näiteks raamivalikul usaldatakse optikut vägagi. Mood üksi ei otsusta. Esmalt on vaja teada, millise tugevusega klaasi inimene vajab. Vastavalt kliendi tööle või prillide kasutusele hakkamegi valima,» räägib vestluskaaslane.

Vilje on omaniku Andres Pree alluvuses mõnda aega töötanud ka Tervise sanatooriumi ja Kuninga 18 ruumes. Kui peremees praegustesse ruumidesse rendiõiguse sai, tulid töötajadki siia.

«Mind on siin kinni hoidnud südamlik kollektiiv. Pidevalt tehakse omanik Andres Pree initsiatiivil koolitusi ja need on huvitavad. Klaaside ja raamide valik on minu jaoks lausa loominguline tegevus. Kui mõni klient tänab pärast lilleoksaga, oleks nagu pühapäev,» põhjendab Vilje oma 35 aastat väldanud tööd optikuna. Muide, täpselt 16. veebruaril see kell kukkuski.

Torist pärit neiuna linna õmblejatööle tulles otsustas Vilje teenitud raha kõrvale panna, et ülikooli minna. Huvitas kehakultuur. Kui ta sõbranna soovitusel optikakauplusse tuli, sest siinne tööaeg võimaldas ettevalmistuskursustel käia, tundis ta peagi, et see töö on tema jaoks. Vanemoptik õpetas neiu välja, Tallinnas toimusid kahenädalased kursused ja Viljest sai välja õppinud prillitegija.

Pikalt tööteelt on Viljele kõige eredamalt meelde sööbinud kaks klienti. Üks soovis, et tema ümmargustesse plastist prilliraamidesse pannakse klaasid tagurpidi sisse, kumerusega sissepoole. Nõudis ja nõudis, ehkki Vilje palus tal arsti juures ära käia. Mees jäi kindlaks ja hakkaski prille kandma, kumerus sissepoole. Teine klient tahtis prillidele üht halli ja teist pruuni klaasi. Imestunud optikule näpsas ta: «Tahan nii ja kõik!»

Vanem poeg mantlipärija

Saatus tahtis, et Vilje kasvataks üksi üles kaks poega. Vanem, kolmekümnene Risto töötab juba neli aastat Tallinnas Norman Optikas ja on sõna otseses mõttes ema mantlipärija. «Omandas kõrghariduse optometristi erialal ja oskab firmas teha kõiki töid,» tuleb ema häälde soe noot. Noorem poeg Rait õpib Pärnu kutsekoolis kokaks ja hakkab sel kevadel lõpetama.

Vilje silmad lähevad niiskeks, kui ta oma poegadest räägib.

«Olen ainult neile elanud. Mul oli jaanuaris sünnipäev ja Risto sõitis Tallinnast koju. Koos Raidiga äratasid nad mind hommikul lauluga. Nii on olnud aastaid igal mu sünnipäeval. Olen rahul, et nad mul sellised on,» naeratab Vilje ja ohkab siis.

Küllap tulid meelde ajad, kui raha oli peres pidevalt puudu. Vilje võttis juurde koristajakoha ja kuulsa peedipõllugi. Vene ajal teenisid paljud lisa peete kasvatades. Vilje mõlemad pojad on maitsta saanud, mis töö see oli.

Ema püüdis kõigest väest, et pojad ei jääks millestki ilma. Kui lisatööga oli pisut raha kõrvale pandud, viis ta nad reisile Soome ja Rootsi, vanema pojaga käis Suhhumiski ära.

«Tahtsin õigesti kasvatada. Jälgisin, et mõlemal oleks pidevalt tegevust ja kummalgi poleks tühja tuule tallamist. See on laste kasvatamisel väga tähtis. Risto harjutas viis aastat peotantsu, laulis poistekooris ja lõpetas muusikakooli saksofoni erialal. Rait käis neli aastat ujumistrennis ja mängib praegu bändis Exprosyum kitarri. Suguvõsas on kõik olnud muusikainimesed. Ise laulsin ka kooris ja ansamblis,» avaldab Vilje.

Oma ema käest sai Vilje käsitööpisiku, nii et ta koob, heegeldab ja võib ette võtta rüiupadja tegemise. Vanem õde Viivi ja noorem õde Malle on samad oskused emalt omandanud.

Talviti on Viljel kodus rohkem tegemist kui tavaliselt – ta hoolitseb eaka ema eest. Suveks viib emmekese enda juurde Toris elav vanem õde Viivi.

Emalgi on hea, et tütred kõrval. Ka tema külvas omal ajal tütardesse töökust, headust, ühtehoidmist. Oma eeskujuga. Pole ilmas ema, kes ei tahaks näha, kuidas ta külv edeneb. Sellepärast tulebki Viljel silma liigutusepisar, kui ta räägib poegadest, kes sünnipäevahommikul tema voodi ees «Palju õnne» laulavad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles