Lõkkel liha küpsetamine arendas ahviajust inimaju

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste lähisugulased ahvid kulutavad söögi närimisele keskmiselt viis tundi päevas. Seevastu inimeste eellastel aitas
küpsetatud liha söömine hoida kokku energiat seedimise arvelt ja kulutada energiaülejääk aju arendamisele.
Inimeste lähisugulased ahvid kulutavad söögi närimisele keskmiselt viis tundi päevas. Seevastu inimeste eellastel aitas küpsetatud liha söömine hoida kokku energiat seedimise arvelt ja kulutada energiaülejääk aju arendamisele. Foto: Reuters/ScanPix

Jaanitule ääres liha grillides mõelgem sellele, et võimsa inimaju tekke ja inimmõistuse kujunemise eest võlgneme tänu just küpsetatud lihale, kirjutab Alo Lõhmus.

Inimese aju on energiaõgard. Puhkaval vastsündinul tarbib aju 60 protsenti kogu organismi kulutatavast energiast. Puhkava täiskasvanu aju tarvitab 25 protsenti energiast. Seevastu inimahvi aju on palju säästlikum, kasutades keskmiselt vaid kaheteistkümnendiku looma keha energiabilansist.

Kuidas tulevad inimesed toime nii kuluka organi ülalpidamisega, arvestades asjaolu, et kaloritesse ümber rehkendatult ei tarbi tervislikult toituv inimene sugugi rohkem energiat kui teised inimesega võrdses kaalus imetajad?

Vastus peitub köögis. Harvardi ülikooli primatoloog (inimahvide uurija) Richard Wrangham tuli kümne aasta eest kodukamina ees mõtiskledes ideele, et küpsetatud toidu söömine võimaldas inimese eellastel hoida energiat kokku seedimise arvelt ja investeerida energiaülejääk aju arendamisse. Nüüd on ta oma teooria kinnituseks leidnud mitmeid uusi katselisi tõendeid, kirjutas ajakiri Science.

Mõttetoitu ahvidele

Senine üldlevinud teooria väidab, et aju hakkas kasvama siis, kui inimesed läksid madalakvaliteediliselt taimetoidult üle liha söömisele ning nende seedeorganid muutusid väiksemaks ja energiasäästlikumaks. Nad n-ö vahetasid suured kõhud suurte ajude vastu.

Wranghami arvates ei seleta pelk menüüvahetus siiski aju tormilist arengut. Lihatoidulisi loomi leidub külluses, kuid ainult inimese aju hakkas arenema ennaktempos. Neli kuni poolteist miljonit aastat tagasi elanud inimperekonna varasemate liikmete (sh australopiteekuse) aju oli sama suur kui praegusel šimpansil.

Kuid 1,9 miljoni aasta eest ilmunud Homo erectus’e aju oli juba kaks korda suurem (1000 kuupsentimeetrit). Tema hambad olid aga eellaste omadest väiksemad. Lihatoidule üle läinud loomade hambad peaksid aga üldjuhul suurenema, ehkki oma osa mängisid ka toidu purustamiseks juba kasutusele võetud algelised tööriistad.

Aju arengu järgmine hüpe leidis aset 500 000 – 200 000 aastat tagasi, mil meie oma liigi aju omandas keskmise suuruse 1300 kuupsentimeetrit ja neandertallase aju 1500 kuupsentimeetrit.

Wrangham on veendunud, et aju arengu seletamiseks ei piisa vaid lihatoidust ja tööriistadest. Suur energiakokkuhoid tuli tema arvates hoopis siis, kui õpiti liha ja juurvilja küpsetama. Alles see muutis seedimise nii energiasäästlikuks, et organismil jäi varasemaga võrreldes üle küllaldaselt energiat aju arendamiseks.

Ülekaalu saladus

Koos Alabama ülikooli füsioloogi Stephen Secoriga viis Wrangham läbi hulga katseid ainevahetuse energiakulu uurimiseks nii toore toidu kui küpsetatud roogade puhul.

Uurijad toitsid 24 püütonit ühesuguse kalorisisaldusega lihakogustega, kuid portsjonid olid jagatud tooresteks lihatükkideks, tooreks hakklihaks, küpsetatud lihatükkideks ja küpsetatud hakklihaks. Madude tarvitatud hapniku koguse järgi hinnati nende seedeprotsessi energiakulukust eri tüüpi lihatükkide puhul.

Küpsetatud liha kugistanud püütonid kulutasid seedimisele 12,7 protsenti vähem energiat kui toore liha sööjad. Küpsetatud hakkliha manustamine säästis koguni 23,4 protsenti energiat.

«Küpsetatud toidu söömise energeetilised tagajärjed on väga märkimisväärsed,» sõnas Wrang-ham ajakirjale Science. See väljendub juba seedeprotsessi algstaadiumis – toidu mälumises. Šimpansid veedavad söögi närimisele keskmiselt viis tundi päevas, seevastu algeliste inimühiskondade kütid-korilased, kes toitu küpsetasid, piirdusid vaid tunniga.

Moodsas lääne ühiskonnas tarbitav toit on aga sedavõrd eeltöödeldud ja selle seedimine järelikult nii energiasäästlik, et toiduainete tegelik toiteväärtus on etiketile trükitud kalorite arvust palju suurem, oletab Wrangham. Just see võib olla üks epideemiliselt leviva ülekaalulisuse põhjuseid.

Kus suitsu, seal tuld

Wranghami teooria nõrk koht on paraku tema peamine argument – tuli. Toidu küpsetamine nõuab kividega piiratud tuleaset ja ehk koguni ka savist küpsetusnõusid, väidavad ta oponendid.

Korralikke tuleasemeid koos luude-kontide jäänustega pole leitud aga varasemast ajast kui 250 000 aastat tagasi, tulekollete kasutamise muud jäljed pärinevad aga kõige varem 790 000 aasta tagant. Homo erectus’e keha dramaatilised muutused toimusid ammu enne neid daatumeid.

Wrangham usub siiski, et inimese eellased võisid toitu küpsetada ka lihtsamat sorti laagrilõkete peal ning tegid seda juba 1,9 miljoni aasta eest. Leidub arheoloogilisi tõendeid peaaegu nii vanadest lõketest. Homo erectus’e asupaikadest Ida-Aafrikas on leitud põlenud kivitööriistu ja savi.

Kui tegemist pole looduslike põlengute käigus hukka saanud esemetega, võivad need pärineda inimkonna esimesest köögist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles