Pärnumaal Audru vallas Malda külas asuva Tamme talu perenaine Heli Viedehof jõudis finiisirgele uue ürdiaia rajamisega, mis on eelmisest, peamiselt oma tarbeks mõeldud aiast tunduvalt mahukam.
Ürdiaed püüab pilku ja täidab kõhtu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ürditalu uuel aastal külastajatele uksed valla päästab, on see teadaolevalt Eesti esimene omataoline talu, kirjutab Pärnu Postimees.
«Inimeste huvi on kasvanud, kui keegi kuuleb, et kasvatame maitsetaimi, tahetakse neid vaatama tulla,» põhjendas Viedehof uue aia rajamise vajadust. Eelmine paiknes tema jutu järgi elumaja külje all ja jäi suuremate gruppide vastuvõtuks pisikeseks.
Aed pidi valmima juba selleks maitsetaimehooajaks, kuid töödega ei jõutud õigeks ajaks lõpule, sest taimed ei läinud kohe kasvama ja vara valminud maasikad lõid plaanid sassi.
Nüüd on suurem osa uue ürdiaia rajamise töödest valmis, Viedehof nokitseb detailide kallal ja loodab tulevaks kevadeks, kui taimekasvatushooaeg peale hakkab, aia sortimenti veelgi laiendada. Praegu leiab sealt ligikaudu 150 liiki taimi, ideaalis võiks neid olla 500.
Tamme talu ürdiaed on ehitatud nii, et seal pääsevad probleemideta liiklema invaliididki, tulevikus paigaldatakse hoovile invatualetid.
Algust on tehtud aiakohvikuga, kus hakatakse pakkuma taimedest valmistatud roogasid. Kohvik peaks valmima samuti tulevaks aastaks.
«Aias on esindatud maitsetaimed ja harva kasvatatavad köögiviljad, näiteks mustjuur, pastinaak, suvikõrvits. Paljud ei tunne neid,» rääkis perenaine. «Samuti on palju lilli, mis kõlbavad süüa, näiteks rebashein, osa liiliajuurikaid, päevaliiliad. Päevaliiliate õis on magus ja krõmpsub mõnusalt.»
Ürdiaia väljapanek pole Viedehofi sõnade kohaselt mõeldud vaid vaatamiseks, külalistel lubatakse kõike katsuda ja proovida, sest nii pidavat taimetarkused paremini meelde jääma.
Mürgised ravimtaimed on teistest eraldatud omaette sektsiooni, et keegi kogemata neid suhu ei pistaks. Huvilised saavad soovi korral taimi kaasagi osta.
Viedehofile teadaolevalt ei ole Pärnumaal ega mujal Eestis ühtegi teist ürditalu, kuhu inimesed võiksid ette teatamata sisse astuda, kuid just nii plaanib perenaine tulevast kevadest asjad korraldada. Aed on siis lahti kindlatel kellaaegadel, praegu võtab ta etteteatamisega vastu vaid alates kümnest inimesest koosnevaid gruppe.
Viedehof usub, et aiandus on Eestis tõusev trend ja juurikate kasvatamine, mis vahepeal on soiku jäänud, läheb uuesti moodi. Inimesi ei rahulda enam vaid muruplats maja ümber, rajatakse peenraid ja ostetakse pisikesi kasvuhooneid, et oma perekonna tarbeks vajaminev köögivili ise kasvatada.
«Kindlasti on aiandus üks stressimaandamise viis,» kinnitas Viedehof. «Pealegi võib ju kaubandusest saada mida iganes, kuid enda kasvatatud asi on siiski värske.»
Viedehofi meelest on aiandus ohutu tegevusvaldkond, sest kui taimega midagi valesti läheb, ei pista ta kohe karjuma. Kasvataja saab vigadest õppida ja järgmine kord paremini teha.