Rännak rohtunud raudtee radadel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Esimene ainult Eestimaa pinnal kulgenud kitsarööpmeline raudtee on praeguseks unustusehõlma vajunud, seda meenutavad vaid rohtunud rajad.

FOTO: Margus Kruut

Sel aastal möödub 110 aastat esimese ainult Eestimaa pinnal kulgenud kitsarööpmelise raudtee rajamisest – 1897. aastal avati Laatre (Mõisaküla) – Viljandi raudtee. Aasta varem valmis küll 125 kilomeetri pikkune Pärnu–Valga liin, kuid pool sellest kulges Lätis.

Praegu ei suuda eriti ette kujutada, et sõit Tallinnast Pärnusse võiks kesta ligi 16 tundi, kuid nii see sada aastat tagasi oli. Kuni 1928. aastani käis raudteeliiklus Tallinnast Pärnusse läbi Viljandi ja Mõisaküla ning liin oli 249 kilomeetrit pikk. Tolleaegsete auruvedurite maksimumkiirused küündisid 25-35 kilomeetrini tunnis.

Unustusehõlma vajunud

Tänapäeval viib Tallinnast Viljandisse suur rong, sest endine väike raudtee rekonstrueeriti 1970. aastate keskel laiarööpmeliseks. Kuid sünnipäeva tähistav endine elu tuiksoon on praeguseks ajaks unustusehõlma vajunud, seda meenutavad vaid rohtunud rajad ja Viljandi raudteejaamas asuv tagasihoidlik mälestusmärk.

Teades, et Viljandi ja Mõisaküla vahemaa on 48 kilomeetrit, tundus selle läbimine mööda endist raudteetammi suhteliselt kerge ülesanne. Kuid illusioonid purunesid, kui sai selgeks, et Viljandi jaamast üle kilomeetri edasi tuleb liikuda mööda laia rööpavahega raudteed, mis kerkib hirmuäratavasse kõrgusesse ja lõpeb tupikuga.

Ülevalt alla tulles oli endise raudtee jälg kadunud, õnneks jätkus see ligi kilomeetri kaugusel koos ilusate loodusvaadetega, kuniks puude taga vilksatasid inimkogud. Üks neist meenutas, et oli seitsmeaastane, kui selle pisikese rongiga sõitis.

Sinialliku jaamas kohtasime härrat, kes tuli kaheksa aastat tagasi endisesse jaamahoonesse elama, aga noorukieas sõitis tihti rongiga endisest kodust Türilt Mõisakülla. Saime teada, et Sinialliku jaamahoone originaalosa paikneb praeguse ehitise keskel ning on piiritletud tumedate joontega. Ja et sinnasamasse korralikult värvitud pisikesse paviljoni pannakse peagi üles Siniallikut ja selle lühiümbruse ajalugu käsitlev näitus.

Ka Loodi jaam oli õnneks alles ning seda renoveeriti. Enne seda seisis hoone aastaid tühjana. Elamiseks kohendatud jaamahoonetel on vedanud, sest see tagas ka nende säilimise.

Suvilateni jõudes hargnes tee kaheks ning kunagisest raudteetammist polnud enam jälgegi. Abi tuli ühelt aiamaja omanikult, kes näitas kätte, et meie otsitud tee jätkus sealsamas aia taga, meist ligi kümne meetri kaugusel tugevalt võsastunud süvendis.

Kuid sisenesime ikkagi süvendisse ning liikusime edasi väga aeglaselt, sest murdunud puud ja ülitihe võsa osutasid uskumatult tugevat vastupanu. Viimases hädas meenusid suvilaomaniku õpetlikud sõnad, et kui põhjas läheb raskeks, tõuske üles valli peale, seal peaks veidi lahedam olema.

Ka täiesti kadunud osi

Ülevalt sai vaadelda süvendis kulgenud raudteetrassi, mis oli täiesti kinni kasvanud. Õnneks lõppes see ränkraske tee mõnesaja meetri kaugusel ning algas sõidetav lõik, kus hõredas rohus võis märgata hulgaliselt säilinud puitliipreid. Järgmise mõnesaja meetri kaugusel need kadusid ning tee muutus veelgi paremaks. Siis tuli rohtunud, kuid normaalselt sõidetav tee kuni peaaegu Õisuni.

Samas avastasime ka täiesti kadunud trassiosasid. Näiteks Kaarli jaamast Viljandi poole kulgeva kunagise raudtee kohal laiub lage põllumaa, kus ei ole enam mingit märki möödunud aegade raudsest teest.

See möödanikku kadunud raudtee elab veel edasi inimeste mälus ja südameis, sest kõik, kellega reisil kokku puutusime, meenutasid kadunukest hea sõnaga. Ning nagu ütles endises Loodi jaamas kohatud härra, pidi peaaegu igal aastal käima huvilisi, kes otsivad kunagise kitsarööpmelise raudtee jälgi.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

    Populaarne

    Tagasi üles