Namiibias on palju paiku ja põnevaid rahvakilde, keda turistid tihti uudistamas käivad. Sanide juurde, kelle mitteametlikuks pealinnaks on Tsumkwe küla, satuvad turistid aga harva. Seepärast retke sinna, Namiibia idapiirile, ette võtsimegi.
Külas Namiibia ürgseimal rahvakillul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olime juba mitmendat tundi teel piki üksluist maastikku kuivusest halliks tõmbunud põõsasrohtlat. Läbida tuli ligi 300 kilomeetrit peaaegu nöörsirget ja laudsiledat tolmavat maanteed.
Kolkakülast «suurlinn»
Tsumkwesse kohale jõudes leidsime eest räämas küla. Mõlemal pool teed lösutasid viletsad majakesed, mille ümber oli kuhjatud kõiksugu vana träni.
Tähtsamate hoonetena hakkasid silma politseijaoskond, mille ümber ei paistnud ühtegi elumärki, pood, mille lettidel haigutas tühjus, ning administratiivkeskus, mille tagaõuel kõrgusid suured elektrigeneraatorid. Viimaste ülesanne oli õhtuti muidu elektrita külale paar tundi voolu anda.
Ümbruskonnas elava sani rahva silmis on see unine kolkaküla aga ehtne suurlinn. Tsumkwesse kõmbivad nad mitme päeva teekondade kauguselt häda sunnil, näiteks ravimeid, soola või tööriistu hankima. Üldiselt püüavad nad siia tulla siiski võimalikult harva, sest raha, mille eest midagi osta, nagunii peaaegu pole. Sanid on harjunud elama looduse armust.
Sanisid peetakse üheks Namiibia ja õigupoolest kogu Lõuna-Aafrika ürgsemaks rahvaks. Nad harrastavad tänaseni küttimist ja korilust, nagu muu inimkond tuhandeid aastaid tagasi, kuigi üha tungivamalt sunnib kohalik omavalitsus neid tänapäeval ka põldu harima ja koduloomi pidama.
Sanid on elanud Kalahari kõrbe ümbruses üle 10 000 aasta. Ka geneetiliselt on see etniline rühm iidvana.
Hiljutised uuringud on osutanud, et sanide geneetilised juured ulatuvad ligi miljoni aasta taha. Paljud antropoloogid on veendunud, et see rahvakild esindab kõige vanemat tänaseni säilinud inimkonna haru.
Varem nimetati seda rahvast bumaniteks. Nime andsid neile buurid, hollandlastest kolonisaatorite järglased. Sõna-sõnalt märkis nimi inimesi, kes elavad võsas. Viimasel poolsajandil, kui rassismi suhtes ollakse muutunud aina tundlikumaks, on leitud, et sõnal «buman» on küljes rassistlik maik. Praegu soovitataksegi sama rahvast nimetada sanideks.
See nimi pärineb ümbritsevate bantu hõimude keelest ja tähendab teistsuguseid. Omakeelset ühist nime rahval pole. Võib-olla tuleb see sellest, et sanid jagunevad paljudeks hõimudeks, kellest igaühel oma dialekt, asuala, kombestik ja omakeelne nimetus. Sanid elavad hajutatuna tuhandete ruutkilomeetrite suurusel maa-alal, mitme riigi territooriumil. Kokku on neid ligi 100 000, Namiibias 38 000.
Mõistagi olime huvitatud retkest mõnda ehedasse pärisrahva külasse. Autoteid niisuguste külade juurde ei vii. Olime sunnitud palkama endale teejuhi, kes oli ühtlasi tõlgi eest. Markuri külasse matkasime kõrvetava päikese all umbes paar tundi. Pere, kelle juurde jõudsime, elas kuues lähestikku asetsevas õlgkatusega onnis.
Iga sanisid esimest korda nägev eurooplane üllatub nende väikesest kasvust. Pikkuselt meile vaevalt õlani, on nad kehaehituselt saledad ja kuidagi haprad.
Meiega hakkas tegelema pere vanim mees nimega Kaeche. Ta tõi onnist väikese, vaevalt poole meetri pikkuse vibu ja nooletupe ning näitas, kuidas maas roomates jahiloomale läheneda ning põlvitades ja võimalikult märkamatuks jääda püüdes nool lendu lasta.
Proovisime ka ise vibu lasta. Vibu vinna tõmmata oli üllatavalt raske, kuid juba lendu läinud nool lendas kergesti saja meetri kaugusele. Kaeche seletas, et kui ta on mürginoolega ulukit tabanud, jälitab ta looma seni, kuni too nõrkeb. Vahel võib jälitamine kesta päevi.
Tulitavad peod
Õppisime Kaechelt ka kunsti, kuidas ürgsel viisil, kahe kuiva puupulgaga tuld üles saada. Pulk tuli toetada maas oleva lamedama puutüki õnarusse. Kõrvale tuli seada kuiv rohutuust. Nüüd oli vaja puupulka kahe peo vahel hoogsalt hõõruda.
Peamine osavus paistis seisnevat ülikiires tempos, millega pulka keerutati. Mees tõi seejuures kuuldavale tugevnevaid ohkeid ja oigeid. Küllap hakkasid ta peopesad meeletust kiirusest tõsiselt tulitama, kuid viie minutiga lõi rohutututt leegitsema.
Tsumkwe lähedal käisime ka õppimas, kuidas tarvitada üht inimkonna vanimat puust tööriista kaevekeppi. Sanid hangivad sellega tänapäevani savannis ja kõrbes söödavaid juurikaid ja mugulaid.
Selle, kuidas põlvele laskudes ja kaevekepiga kiirelt kühveldades pinnasesse ligi poole meetri sügavune auk kaevata, saime kähku selgeks. Kuid kuhu tolmkuiva ja pealtnäha täiesti ühesugusesse savannipinnasesse auk kaevata, nii et augu põhjas alati priske ja mahlakas mugul ees oleks ootamas, jäi meie jaoks siiski kättesaamatuks tarkuseks.
Tsumkwest lahkudes jäi kindel veendumus, et nendel, kes soovivad tutvuda inimkonna ühe ürgsema kultuuriga, tasub sanide maa kindlasti reisisihiks võtta.