Inglise veinid koguvad austajaid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro Fotoagentur/Scanpix

Kas olete kuulnud midagi Inglise veinist? Enamik tõenäoliselt mitte. Ann Alari kirjeldab oma kogemusi.

Kui teaduslik uurimistöö mind viisteist aastat tagasi Londonisse viis, oli ülikooli läheduses pea võimatu head veinibaari leida.



Seevastu pubikultuur oli sedavõrd tugev, et isegi koolil oli oma üliõpilaspubi, kus edumeelsemaks peetud õppejõud lõpetasid meeldivas õhkkonnas põnevaks kiskunud seminarivaidlusi. Mida joodi? Õlut, siidrit, džinni.



Küsimusele «Kas sulle Inglise veinid meeldivad?», oodati vastust, mille peale saaks laginal naerda. Mida absurdsem nali, seda parem. Ent nagu sageli elus, on uus tihti unustatud vana. Kui just mitte kuulsusrikas, siis imestamisväärselt pikk on inglise veinide ajalugu ometi.



Hõrk kui vaarikas



Esimesed viinamarjaistandused rajasid Inglismaale 2000 aasta eest roomlased – edukad vallutajad lihtsalt ei tahtnud ilma meelisjookideta elada.



Vanadest maksudokumentidest selgub, kuidas veinitootmine seal 13. sajandil langes, et siis jälle 17.–18. sajandil tõusta. Ülemöödunud sajandil vajus see peaaegu unustusse, möödunud aastasajal sai sellest aga suurepärane teema irvhammastele.



Satiiriajakirja Punch nali sellest, et Inglise veini joomiseks on vaja nelja inimest (kaks hoiavad ohvrit kinni ja üks valab talle veini suhu), meeldis ühtviisi nii prantslastele kui ka inglastele endile.



Praegu on Inglismaal ja Walesis ligi nelisada viinamarjaistandust, enamik neist on suhteliselt väikesed ja omanikud katsetavad veiniga hoogsalt.


Inglise kuiv valge ja vahuvein on pälvinud juba ka rahvusvahelist tunnustust.



Tihti öeldakse, et need on sama erilised ja hõrgud nagu Inglise vaarikad või maasikad (maitsevad sama hästi nagu Eesti vaarikad ja maasikad). Lahtiseletatuna tähendab see, et veinide happesus on kõrgem kui kuuma päikese all kasvanud viinamarjades ja see annab laagerdumisel hea tulemuse.   



Üheks oluliseks mõjuriks Inglise viinamarjakasvatuse tõusudes ja langustes peetakse kliimamuutusi. Praegust kiiret kliimasoojenemist tõsiselt võtvad välisinvestorid otsivadki juba võimalusi muutustega kaasaminekuks, püüdes leida Inglismaal sobivaid farme ja maad.  



Parima tiitel



Praegu Prantsuse šampanjaga edukalt võistleva Sussex’i Ridgeview veinivalmistaja, perekond Robertsi üks muredest on aga hoopis see, et kui kliimasoojenemine samas tempos jätkub, ei suuda nad oma dünastiaga jätkata.



Ajaks, mil pojapoeg peaks äri üle võtma, on Lõuna-Inglismaa kliima juba liiga soe, et kvaliteetse vahuveini jaoks viinamarju kasvatada. Tõepoolest, tänavuse aprillikuu ilm oli sama soe kui tavaliselt juunis.



Robertsid alustasid viinamägede rajamist 1994. aastal. Juba kahe aasta pärast valmistati valge vein, Bloomsbury 1996, mis tunnistati 2000. aastal IWSC (International Wine & Spirit Competition) rahvusvahelisel veinivõistlusel Londonis parimaks. Seda mekkides küsin äri juhilt Michael Robertsilt veini nime päritolu.  



Ta vastab, et pidas võiduveinile nime mõeldes silmas nii samanimelist Londoni linnaosa kui ka Bloomsbury kirjanduslikku rühmitust. Nimi sellele ergastavale ja lantši rikastavale joogile on ülimalt sobiv: see toob silme ette pildi Virginia Woolfist ja teistest Bloomsbury rühmituse liikmeist, kes kunagi nautisid piknikke just sealsamas, Sussex’is.



Vahuvein nimega Grosvenor (sama nime kannab Londoni luksuslinnaosa) on aga nii hõrk, et lausa sunnib hüüatama, et see on ju parem kui prantslaste šampanja!



Võrreldav šampanjaga



Tasakaalukas Michael selgitab lahkelt, et tõepoolest on Grosvenor talle toonud mitmeid rahvusvahelisi auhindu, sh ka prestiižika konkursi Chardonnay du Monde pronksmedali. Ja lisab, et Champagne’i maakond



Prantsusmaal on samasuguse pinnasega kui Sussex’i see osa, kus on Robertsite viinamäed, asudes vaid pisut eemal Inglismaa lõunarannikust. Ka kliima on seal sama. Kuigi müüt inglise vihmadest pole alusetu, jääb tihedate sadude ala siiski veidi läände.



Grosvenor on üks Ridgeview’s valmistatud Merreti nimega vahuveinidest. Pudelile lisatud Christopher Merreti nimi aitab inglastel mäletada tähelepanuväärset kaasmaalast, kes oma kogemuste põhjal kirjeldas traditsioonilist vahuveinitootmist kolmkümmend aastat enne (sic!), kui prantslased seda Champagne’is tegema hakkasid. Merreti töö arhiveeriti Londonis 1662.



Michael lisab ka seda, et ei tasu lasta end poes segadusse viia pudelitest kirjaga «Briti vein» – tegemist on vaid selle maa veega, kuhu on segatud mujalt sisse toodud kontsentraati. Suurbritannias toodetud veinil on pudelisildil kirjas Inglismaal või Walesis asuv tootja.



Vaatamata kiirele edule on viinamarjade kasvatamine ja (vahu)veini valmistamine Michaeli sõnul suure riskiga ootamismäng. Taime istutamisest võimaliku müügikasumini kulub seitse aastat.



Ning kui mees kolmeteist aasta eest oma eduka arvutiäri ameeriklastele müüs, et veinitootmisele pühenduda, ennustas äripartnerist naine, et küllap on nad juba kuue aasta pärast lahus. Aga ei midagi sellist, rahvusvaheline edu kannustab kogu peret ja praegu ületab nõudmine pakkumist.



Elizabeth II sünnipäevavein



Ridgeview’ (vahu)veine saab osta Londonis näiteks Piccadillyl inglisepärase kvaliteetse toidukraamiga kauplevast Fortnum & Masoni poest, ka Harrodsi kaubamajast ja Waitrose’i poodidest.



Samuti pakutakse neid Londoni ja Lõuna-Inglismaa restoranides ning müüakse ka näiteks Taanis ja Jaapanis. Ühendriiklastele ja rootslastele tänavu veini lihtsalt ei jätkunud.   



Igatahes on Robertsite Ridgeview väike, edukas ja espriiga veiniäri vastandiks kõrvalmaakonnas Surreys asuvale Dorking Denbies’ile, suurimale Inglismaal.



Michael on oma pereäri tuleviku suhtes optimistlik – kuninganna Elizabeth II pidas oma 80 aasta juubelit tema veiniga ja küllap tähistatakse sellega ka väärikalt Londoni 2012. aasta olümpiavõite.



Nüüd tean, millist jooki kaasa osta, kui kutsutakse lõunasöögile, kus pakutakse mereande. Või millise vahuveiniga sõprade saavutusi tähistada. Inglise kuiv valge või siis vahuvein, eriti Merret Grosvenor, on nii head, et ei valmista pettumust isegi neile, kelle maitsemeel on harjunud teiste markidega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles