Lapsendamise rõõm

, Arteri juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Veel paarkümmend aastat tagasi kandis mõni naine kuude kaupa patja kõhul, et varjata lapsendamist. Praeguses Eestis räägitakse sellest pigem avalikult – lapsendamine on igati kiiduväärt tegu, millest võidavad nii laps, pere kui ka ühiskond.

Viimasel ajal kuuleb siit-sealt, kuidas lastetud, aga ka oma lihased lapsed suureks kasvatanud edukad ja haritud Eesti inimesed on jäänud ootele, täpsemalt uue lapse ootele.



Nende soov on saada veel laps või mitu, ent sedakorda mitte üheksa kuud südame all kantuna, vaid lastekodust toodud. Kõigil neil on soov vanemateta jäänud laps suure armastuse ja hoolivuse keskel üles kasvatada. Selline tegu paneb imetlema ja meeleliigutusest heldima.



Lapsendanud peredega üle kümne aasta kokku puutunud Sigrid Petofferi sõnul pole õige lapsendanud peret teistest erilisemaks pidada. Petoffer teab, mida räägib – Haiba lastekodu endise juhatajana lõi ta MTÜ Oma Pere ja annab nõu kõigile lapsendada soovijatele.



«Tavaliselt läbib lapsendamise otsuseni jõudnud paar pika ja valulise teekonna. Pärast seda tahetakse olla nagu lapsevanemad ikka, mitte liigse tähelepanu all,» räägib Petoffer. «Nad tahavad olla täiesti tavalised inimesed, kes kasvatavad oma lapsi.»



See tavaliseks inimeseks oleku soov on ka põhjus, miks paljud lapsendanud paarid ei taha oma imetlusväärsest teost avalikult rääkida. Ettevõtja Tiit Pruuli ja tema Regio ostujuhina töötav abikaasa Maris lapsendasid septembri alguses kolmenädalase poisi, ent avameelselt rääkima nõustusid nad sellest ajalehele Helsingin Sanomat, mitte aga Eesti avalikkusele. «Oleme, jah, otsustanud selle sündmuse hoida oma perele,» vastab Maris Pruuli palvele laiendada Soome ajalehes väljendatud mõtteid ka Arteri lugejale.



Miks pole inimesed alati nõus rääkima, et on lapsendanud? «See on eelkõige laste endi kaitseks nii,» ütleb Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist Lea Möll, kes aidanud tänaseks lapsendada pea tuhat Eesti last. «Kuigi bioloogilise vanema õiguste ja kohustuste äravõtmine on lõplik, ei pruugi see kõigile siiski kohale jõuda.» Seegi on üks põhjusi, miks vastlapsendanud ei taha lapsest avalikkuses rääkida ega teda piltidel näidata – bioloogiline ema võib lapse ära tunda ja ümber mõelda.



Maite lugu

«Lapsendamises pole midagi erakordset. Ma ei ole tublim kui tavaline ema!» kinnitab nukuteatri disainer Maite Kotta (42), kahe särasilmse tüdruku ema, kes ometigi võtnud üheks südameasjaks lapsendamisasjadest avalikult rääkida. «Suhtumist tuleb muuta! Kui me kõik mööda seinaääri kulgeme, ei juhtu ju midagi!»



«Kes see pruun tüdruk on? Kas ta oskab eesti keelt ka rääkida?» Neid küsimusi esitatakse Maite Kottale ja tema abikaasale, muusikaakadeemia õppejõule Kerri Kottale kõige sagedamini. Paari lugu on mõneti ebatavaline, sest nemad said teist korda lapsendades «üllatusmuna» – just nii kutsuvad nad ise hellitavalt oma pruunisilmset ja šokolaadijumega tütart Anettet (8).



Samal ajal kui Anette ja tema õde Liisi (11) teineteist teatri ruumides taga ajavad, räägib Maite suure soojusega hääles: «Lapse saamiseks on mitu viisi. Kõige parem, kui laps õnnestub valmis meisterdada ise, aga meil see ei õnnestunud. Lapsendamine oli esimene alternatiiv. Me isegi ei kaalunud muid võimalusi, sest ei tahtnud võtta ette seda vaevalist kadalippu. Panime end kirja ja jäime titeootele.»



Esimese tütre Liisi puhul oli ooteaeg väga lühike, kõigest kolm kuud. Ühekuust tüdrukukest nähes kostis vanemate suust ühine: «Täitsa meie titt!»



Maite sõnul tunnevad kõik lapsendajad «oma» lapse ära. «Lapsele otsitakse ju vanemaid, mitte vastupidi,» leiab ta. Kui naine järjekordselt kuuleb, et vanem tütar on nagu tema suust kukkunud, vastab ta, et see laps on südamest tulnud, mitte kõhust. Samas ei saa nagu-vanemate-suust-kukkunud komplimenti teha Kottade pere teise tütre Anette kohta.



Tema ooteaeg oli nagu kõhulapse puhulgi täpselt üheksa kuud, aga sinisilmne ja roosapalgne pole ta sugugi. Üllatusmuna nimi seevastu passib Anettele vägagi. Kui Maite oma kolmenädalast tüdrukukest väikelastekodusse vaatama läks, oli too vaid «tavalisest päevitunum». Selge erinevus ugri-mugri verest ilmnes kuu aega hiljem kodus, kui Maite tütre silmadest oma silmi ei näinud: «Ainult suur must öö vaatas vastu!»



Maite muigab lõbusalt ja ütleb, et neil polnud mingit kavatsust «teha Angelina Jolie’d» (Hollywoodi näitlejanna, kes on lapsendanud kolm tumedanahalist last). «See oli juhus. Anettes on tubli pool ugri-mugri verd, ent juhtumisi paistab teine pool tugevamalt välja,» mainib ta. «Kui üks ta vanematest olnuks soomlane või venelane, ei tajuks me ju erinevust.»



Kui püüan ääri-veeri uurida, kas Anettel on tumeda nahavärvi tõttu ka probleeme tekkinud – on ju eestlane paraku törtsuke rassist –, vastab Maite, et pisaraid on olnud küll ja küll.



«Ajapikku kasvab lihtsalt paks nahk, aga vahtimist ja küsimist on muidugi palju olnud. Ükskord sõitsime kõik koos bussis, siis vaadati kõigepealt minu otsa, piieldi Anettet ja seejärel heideti kaastundlik pilk mu abikaasale – milline lihtsameelne mees, usub oma naist!»



Üllatusmuna kaks võitlust

Mõneti ehk kadalipu tõttu, mille Kottade pere on pidanud Anette nahavärvi pärast läbima, mõneti lapsendamise kui südamelähedase teema pärast üldiselt on Maite Oma Pere ühingu aktiivne liige. Ta on pakkunud õpetajatele, et tuleb kooli lapsendamisest rääkima, kuid seni on huvi olnud kesine. «Kõik teavad, et lapsendatud lapsed on olemas, aga on valinud vaikimistaktika. Keegi ei räägi, keegi ei taha teemat puudutada,» ütleb naine.



«Oma laste koolis pole ma algusest peale asjast saladust teinud. Eesti on selleks liiga väike. Õpetaja peab ikka teadma, et suudaks vajadusel last kaitsta. Paraku taandus meilgi laste omavaheline konflikt koolis sellele, et aga sa oled lapsendatud laps, ja see on kurb.»


Ema näeb pidevalt, kuidas Anettel on elus lausa kaks võitlust pidada – esiteks on ta lapsendatud ja teiseks ülejäänutest erineva väljanägemisega.



Maite on oma tütardele nende saamise loo ära rääkinud. «Minu meelest lõhub see kogu elu jooksul loodud usalduse, kui avalikustad tõe alles lapse täiskasvanuks saades,» leiab ta.



«Laps peab saama teada tõe oma vanemalt, mitte naabrilt või sugulaselt. Lapsendamises pole midagi erakordset ja mina pole millegi poolest tublim kui iga teine ema. Meile mehega pole antud, et meie enda geenid lastes vastu vaataksid, aga meil läheb hästi. Oleme uhked, sest meil on väga šefid lapsed. Kõik on nii, nagu ühes tavalises peres ikka.»



Pruulide pesamuna Jaan Joonatan


«Saime kohe aru, et see on meie beebi!» kirjeldas Maris Pruuli (44) kuu aega tagasi ajalehele Helsingin Sanomat antud intervjuus hetke, kui talle ja abikaasale toodi näha kümnepäevane tita, kes neile vastu naeratas. «See oli äratundmine,» lisas Tiit Pruuli.



Lapse ootamise aeg oli Pruulidel lühem kui bioloogilise lapse ootamine. Pool aastat tagasi olid nad esitanud ametnikele tõendid töökoha ja sissetulekute kohta, politsei, arsti ja psühhiaatri antud paberid jms. Mõte pakkuda kodu ja kasvatada lisaks kahele täiskasvanud tütrele üles veel üks laps oli tekkinud veel kuus kuud varem.



Enne poja lastekodust äratoomist käisid Pruulid teda kahe nädala jooksul vaatamas ja hoidmas. Tütred laulsid beebile ja kogu pere ajas temaga juttu. Kui kohus oli adopteerimise kinnitanud, pääses tulise vaidluse tulemusena Jaan Joonatani (pildil ema süles) nime saanud, tänaseks viiekuune poiss koju.



«Tahame julgustada ka teisi andma lastele kodu,» ütles Maris Pruuli.



Räägi lapsele!

Külli Pärnpuu-Kasemaa (40)

lapsendatuna kasvanud


Sellest, et minu bioloogilised vanemad ja mind üles kasvatanud vanemad on erinevad, sain teada alles siis, kui olin täiskasvanud ja juba ise ema. Mitte küll kohe, aga ajapikku hakkasin mõistma, miks omal ajal lapsendamisest nii suur saladus tehti. Kui me praegu tunnustame neid inimesi, kes lapsendavad, siis aegu tagasi oli see justkui häbiasi.



Olen tundnud huvi oma bioloogiliste vanemate vastu, kuid seni pole saanud nende osas täit selgust. On palju vanemaid, kes lihtsalt annavad lapsele elu, kuid õnneks leidub neid, kes tegelikult õpetavad last seda elu elama.



Mõistlik on rääkida lapsendatud lapsele tema tegelikust päritolust võimalikult vara, aga muidugi on iga vanema otsustada, millal ja kuidas ta seda teeb.



Pahatihti ei mõelda sellele, mida mitterääkimine kaasa tuua võib. Probleemiks võivad osutuda õdede ja vendade (k.a nende laste) omavahelised abielud ja kooselud ning ka pärilike haigustega seotud teemad. Praegu pole lapsendatud lastel võimalik saada kontakti oma õdede-vendadega, kui need on lapsendatud teise perre ja neile pole asjadest räägitud.



Kindel kaitstustunne paneb aluse oma väärtuse tajumisele, see on lapse tunnetusliku arengu tähtis eeldus. Lapse isiksuse areng sõltub oluliselt sellest, kui turvaliselt on ta saanud kiinduda temale olulistesse täiskasvanutesse. Julgen väita, et lapsendamisel on olnud minu elus oluline roll.



Vaimne ema

Sigrid Petoffer (39)

MTÜ Oma Pere juht


Põhjusi, miks inimesed lapsendavad, on mitu. Määrav on kindlasti asjaolu, et endal lapse saamine ei õnnestu. Või siis tahavad majanduslikult kindlustatud pered, kel omal lapsed olemas, kedagi aidata. Selliseid paare tuleb järjest juurde.



On uuesti abiellunuid, kes on valmis panustama ja head tegema ning  koduta lapse üles kasvatama. Ma ise olen üksi üles kasvatanud 20-aastase poja ja 17-aastase tütre ja olen kindel, et lapsendan kunagi kolmanda lapse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles