Ükski teine heli ei tekita inimeses nii palju emotsioone kui linnulaul, mis pole hea üksnes nautimiseks, vaid aitab kaasa ka haigustest tervenemisel.
Linnulaul tervendab nii hinge kui keha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga päev ümbritsevad meid helid. Meile meeldivad leebed ja laulvad hääled, mis rahustavad ning parandavad tuju.
«Linnulaulu võib võrrelda muusikaga,» ütles loodushelide lindistaja Veljo Runnel. «Suleliste lauludel on samuti maoorsed ja minoorsed viisid. Minoorne linnulaul kõlab kurvalt. Selline on näiteks musträsta laul.»
Kas kõik linnud oskavad laulda? Ornitoloog Jaanus Eltsi sõnul ei oska. Mõni laulab, mõni aga lihtsalt häälitseb. Kõige rohkem laulavad laululinnud, väikesed linnud, keda võime oma aias kohata.
Jaanus Elts selgitas, et nendel on laulmiseks sobilikud häälepaelad. «Laulu puhul on ju eeldatav ikka mingi meloodia,» ütles Elts.
Elts jutustas, et linnud võivad teha ka üksikuid häälitsusi, sel juhul ei saa rääkida laulmisest. Näiteks tõi ta partide prääksumise.
On ka selliseid linde, kes küll tekitavad helisid, aga kelle puhul ei saa seda nimetada ka häälitsemiseks.
«Häälitsemine eeldab, et hääl tuleks kurgust. Toonekured aga plaksutavad ainult nokka, susisevad natuke ning teevad häält ainult selleks, et hoiatada liigikaaslasi hädaohu eest. Toonekured tavamõistes ei häälitse ja nende suhtlemine partneriga käib hoopis teistmoodi, näiteks nokka plagistades,» rääkis Elts.
Eltsi sõnul on olemas ka sellised linnud, keda liigitatakse küll laululindude hulka, aga kes on tegelikult kehvad lauljad. Üks sellistest laululindudest, kes väga viletsasti laulavad, on punaselg.
Kui inimene on pahas tujus või väsinud, siis teda lihtsad monotoonsed häälitsused häirivad. Ja vastupidi - suure varieeruvusega lustakad ja kiired laulud tõstavad tuju. Mida vaheldusrikkam linnulaul on, seda meeldivam kuulata.
Üks meeldib, teine häirib
Iga inimene on nautinud ilusat meloodilist ööbikulaulu. Paljudel seostub see heli esimese armastusega ning tekitab romantilise meeleolu.
«Kui armunud istuvad pargis omaette ja taustaks on ööbiku laksutamine, siis edaspidi on nende inimeste jaoks ööbikulaulul eriline tähendus,» sõnas loodushelide lindistaja Veljo Runnel.
Veljo Runnel rääkis, et temale meeldivad kõige rohkem varakevadised laululinnud, kes annavad teada, et nüüd on kevad käes, et ilusaim aeg on saabunud. Et siis on paljud rändlinnud veel saabumata, on kohalolijate laul eriti hästi kuulda.
Juuli alguses laulab korraga väga palju linnuliike, nii et vahel ei saa arugi, kes kus millist häält teeb - ümberringi on üks suur helide virvarr.
«Punarind on varakevadine lind, kelle laul on mulle alati meeldinud. Hommikul on ta on üks esimesi, kes laulma hakkab. Punarinnal on suhteliselt vaikne hääl, tal ei ole mingeid selgeid stroofe või selgeid noote, tal on sädelev või värelev laul. Kui teisi lauljaid on juba palju, siis teda eristada ei saa, aga aprilli alguses ja keskpaigas see eriti ilus värelev laul kostab,» rääkis Veljo Runnel.
Ebameeldivad on tavaliselt sellised häälitsused, mis on väga valjud, nagu valing, või suhteliselt vähese varieeruvusega, see tähendab, et erinevaid noote ja helisid on vähe.
Nagu rääkis Jaanus Elts, on kindlasti häiriv luikede või hanede susisemine, kakkude huikamine mõjub aga inimestele kindlasti hirmutavalt.
«Varestel on küll erinevaid häälitsusi ning osa vareste kraaksumisi häirivad inimesi, kusjuures künnivaresed ja hallvaresed on laululinnud,» sõnas Jaanus Elts.
Suur osa laululinde ja suuremad linnud, näiteks kajakad, toovad kuuldavale ka ärevushäälitsusi, mis inimestele tavaliselt ei meeldi.
Kui minna laululindude territooriumile, hakkavad nad tegema kõva kisa ja ärevushäälitsusi, mis on üsna ebameeldivad. Tänu sellele, et need helid on kõrged ja teravad, saavad teised linnud aimu võimalikust ohust.
«Minu meelest teeb eriti ebameeldivaid hääli rukkirääk,» sõnas Veljo Runnel.
«Kui kuulata teda kaugemalt, siis kuuldub lihtsalt «krääk-krääk», mis ärritavalt ei mõju. Läheduses aga lõikab see kõrvu. Kusjuures põllul loob rukkiräägu häälitsus loomuliku helikeskkonna. Põllumehele see helitaust kindlasti meeldib ja tal on sellega seotud parimad emotsioonid. Võimalik, et rukkiräägu laul seostub tal erinevates suvelõhnades põlluga.»
Ornitoteraapia
Linnulaul ei jäta ühtegi inimest ükskõikseks. See rahustab, rõõmustab, tekitab romantilise tuju, tervendab inimese hinge ja isegi keha.
Meedikud seletaksid seda protsessi nii: kõrva kaudu satuvad helid aju kuulmispiirkonda ning erutavad seda, seejärel levib erutus ka peaaju ülejäänud osale.
Et aju reguleerib nii või teisiti kogu organismi tegevust, mõjutavad peaajus toimuvad muutused absoluutselt kõiki füsioloogilisi protsesse.
Mõned arstid kasutavad ravis ka loodushelisid, nende hulgas linnulaulu. Kasu on sellest psüühiliste haiguste ravimisel.
Vaheldusrikas veiklev ööbikulaul ei ole üksnes kuulamiseks, vaid on ka hea ravim depressiooni ja neurooside puhul, samuti aitab lahti saada peavalust.
Ohakalinnu ja siisikese laul aitavad samuti neurooside puhul, kõrvaldavad ärrituvust ja väsimust.
Südame arütmia käes kannatavatel inimestel on kasulik kuulata kas laulurästaid, rootsiitsitajaid või metsvinte.
Kroonilist hüpertooniat ravib musträstas oma rahuliku lauluga, samuti aitab selle linnu laul peavalu kõrvaldada. Selleks aga, et musträsta laulu kuulata, peab inimene metsas käima sageli.
Aprillis hakkasid helisema põldlõokesed, kelle meloodilised laulud mõjuvad väga rahustavalt. Maikuus võib jõgede kallastel kuulda pidevat leebet siristamist, mis sarnaneb ritsika saagimisega.
See on ritsiklinnu laul, mis aitab närvisüsteemi ülierutuse korral, samuti sagenenud südamelöökide ja südame-veresoonkonna haiguste puhul.
Aga et ennast linnulauluga ravida, peame õppima ühe või teise linnu laulu eristama. Nii et enne kui minna parki või metsa, on kasulik kuulata linnulaulu heliplaatidelt.
Seejärel proovida metsas eraldada tuttava linnu häält ja häälestuda teatud helilainele, jättes kõrvale ülejäänud helitausta.
Üllatus - ämblik teeb häält!
Veljo Runnel, loodushelide lindistaja
Kõige suurem avastus, mille ma linnulaule lindistades tegin, on see, et üks Eestis elav ämblik oskab häält teha.
Seda ma alguses ei teadnud. Panin looduses viibides lihtsalt tähele, et kusagilt rohust kostab õrn trummeldamine. Hakkasin otsima ja leidsingi ämbliku. Jälgisin tema teekonda.
Ta liikus, äkki jäi kuivanud lehel seisma ja tema keha hakkas vibreerima - sedasi kehaga vastu kuivanud lehte trummeldades.
Sel ämblikul ei ole eestikeelset nimetust, aga ta kuulub ämblikute rühma, keda nende eluviisi pärast nimetatakse «huntämblikuteks».
Nemad ei koo võrku, vaid liiguvad ringi ja püüavad saaki. Selle ämbliku trummeldamist lindistasin ka, kuigi see on väga õrn hääl. Minu kasutuses olnud tehnika ei võimaldanud seda väga kvaliteetselt salvestada.
Keeruline oli ka välja uurida, mis ämblik see tegelikult on ja kuidas ta käitub, sest kusagil infot ei olnud. Lõpuks leidsin Internetist ühe koha, kus oli kirjas, et selline liik on olemas.
Trummeldamisega nad tähistavad territooriumi, kui üks kuskil trummeldab, siis teine sinna ei tule. Emased valivad selle heli järgi endale ka paarilise.